Kelle oma on pärand ja kuidas seda digitaliseerida?

“Vanaema, mida sa praegu teed?” “See on meie traditsiooniline viis, kuidas tekke õmmelda, lapsuke!“ “Ma tahaks ka seda osata”. “Jah, meil ongi plaanis vanad käsitööoskused tulevastele põlvedele säilitada – kogume need oskused e-raamatusse”.

Niimoodi algas Hack the Heritage, Growing Digital projekti esitlus Windhoekis, Namiibias.

Namiibia on rikkaliku pärandiga maa, riigis on 20 keelt rääkivad hõimud, mis jagunevad  823,144 ruutkilomeetrile. Iga hõim kannab oma pärandit ja ja Namiibiale on väga oluline neid hoida ja säilitada. Lisaks on Namiibias äärmiselt suur tööpuudus ja igast võimalusest õppida, kuidas endale elatis kindlustada, haaratakse kinni.   

Häkatonile olid kogunenud inimesed erinevatest generatsioonidest, kohale tuldi  ka kaugetest piirkondadest. Kokku arendati meie ja kohalike ekspertide käe all 13 ideed. Kaasa lõid ja metoodikat testisid  ka ülikoolide õppejõud, kes eelmise aasta augustis meie koolitusel osalesid. 

Meie ekspertide eestvedamisel käidi läbi olulised teemad: autoriõigused, ületurism, ettevõtlusoskused, pärandi kommertsialiseerimine, kohalike keelte säilitamine ja väärtustamine, pärandi kaasaegne kasutamine, ärimudelid, väärtuspakkumised. Eriti suurt huvi pakkus Namiibia panga DNB ärianalüütiku Phillip Martini ülevaade, kuidas ja mis tingimustel on Namiibias oma projekte võimalik rahastada.

Osalejate kommentaare:  

• Lihtne on defineerida probleem, raske on sinna väärtust lisavat lahendust pakkuda. 

• Käid oma ärimudeli mitu korda läbi, kukud, kuid oled ainult enda peale pahane.

• Algul tundus idee väga hea, kuid kui seda kõige kuuldu järgi vaatama hakata, läheb keeruliseks.

Ideed, mida arendati, olid mitmekesised: orgaanilisest traditsiooniliste ravimtaimede kasvatamisest, pärimuskunsti populariseerimisest, hõimude keelte säilitamisest, lastele traditsiooniliste riiete tutvustamisest kuni turistidele kohalike kommete ja kultuuri tutvustamiseni.

Erilist üllatust pakkusid projektide esitlused. Me pole varem kokku puutunud näitemängu-, tantsu- või ühislaulu vormis esitlustega. Üks on kindel, tähelepanu on sellisel moel oma ideed tutvustades kindlustatud.

Eesti ja Namiibia esindajatest koosnev žürii tõstis esile kolm ideed: kohalike kunstnike teoste tutvustamiseks loodava digiplatvormi, vanaemade kangakasutamisoskuste säilitamiseks loodava e-raamatu ja lastele traditsioonilist riietust ning kombeid tutvustavate nukkude valmistamise.

Meie ekspertide jaoks oli väga oluline kohalike olude parem mõistmine.  Näiteks, kuidas läheneda pärandi digitaliseerimisele ja selle kaudu levitamisele, kui enamusel on küll nutitelefonid, kuid ainus kättesaadav pakett võimaldab vaid sõnumirakendusi?  Või kui autoriõiguse süsteem vajab arendamist?

Eesti ekspertide kommentaarid:

• Jorma Sarv: Universaalseid lahendusi pole, kopeerida midagi teise riiki pole võimalik. Meie saame pakkuda metoodikat, mida siis kohalikud saavad oma oludele kohandada. Kunstnikud ei pea siin tegema samalaadset toodet nagu läänemaailmas, tugineda tuleb oma kogemustele. On suur privileeg töötada niivõrd teistsuguses keskkonnas, sellest saame ise uusi teadmisi. Osalejad rääkisid oma probleemidest ausalt, meil tekkis usaldus. Probleemid on riikides sarnased – kuidas õpetada loomingulistele inimestele ettevõtlust nii, et nad identifitseerivad end ikka loomeinimestena, on kunstnikena natuke enam kui kunstnikud.

• Virgo Sillamaa: Olin alguses skeptiline, et mida on eestlastel Namiibias õpetada. Aga jah, meetodite pakkumine on vajalik ja sellel võib olla pikemaajalisem tulemus. Autoriõigus on igas riigis vähem või rohkem isemoodi – teemast võiks rohkem osalejatele kasu olla, kui keegi räägiks ka, kuidas just selles ühiskonnas autoriõiguse praktikas toimib. Minu jaoks oli väga kasulik ka teiste meie ekspertide kuulamine, õppisin sellest palju.

• Ragnar Siil: Kui alguses tundus, et äkki jääb meie kogemus siin Namiibias kuidagi kaugeks või ebaselgeks, siis üllatav oli, kui sisukaid küsimusi esitati, kuidas kaasa mõeldi ja meie näidetega koheselt haakuti. See, kuidas osalejad lõpus oma ideid esitlesid, oli lihtsalt fantastiline! Muljetavaldav oli, et õppejõud olid nii inspireeritud, et tulid ka ise oma ideid ette kandma.

• Ave Matsin: Rahuldust pakkus, et kohandasime tavapärast häkatoni mudelit rohkem pärandile keskenduvaks. Seekord tõime selgemalt sisse pärandi mitmekesisuse ja pärandipõhiste teenuste ning toodete arendamise ning juhtisime tähelepanu nende teemade tundlikusele. Õppisin ka seda, kui erinev meie pärandi kasutamise olukord on – meie kasutame muuseumis olevat pärandit, nende pärand on elav. See kõik mõjutab ka pärandipõhise loovettevõtluse arendamist. 

• Toomas Roolaid: Kuna meil oli esimese häkatoni kogemus selja taga, olime juba teadlikumad, kuidas osalejad reageerivad ja mida vajavad. Nüüd oli meil pigem häkatoni vormis koolitus.

Lisaks projektipartneritele UNESCO rahvuslikust komisjonist ja Namiibia ülikoolist (UNAM) andsid infot kohalike olude ja vajaduste kohta kohtumine Namiibia tehnikaülikoolis (NUST) ning Eesti kultuuriministeeriumi ja Namiibia innovatsiooni edendamise nõukogu (NIPDB) kaaskorraldatud ümarlaud, kus osalesid Namiibia loomemajanduse huvirühmade esindajad. 

Namiibias käisid Ragnar Siil (Creativity Lab), Jorma Sarv (Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ja Creativity Lab), Virgo Sillamaa ja Ave Matsin (Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia), Toomas Roolaid (Selge Pilt), Kersti Kilg ja Tiiu Allikmäe (Loov Eesti).

Häkatoni väisas ka  Eesti Keele Instituudi vanemteadur, põliskeelte ja keeletehnoloogiate ekspert Sven-Erik Soosaar. Samuti Kultuuriministeeriumi kantsler Kristiina Alliksaar ja UNESCO Eesti haridus- ja teadusprogrammi koordinaator Madli Kumpas, kes olid Namiibias loomemajanduse alasel visiidil

Projekti finantseerib Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.