Siim Raie: „Majandus on olemuselt loominguline!“ Professionaalsusest disaini ja meedia valdkondades.
11. mail kohtusid Loov Eesti hooaja viimasel klubiõhtul „Kus on porgand?“ meedia ja disaini valdkonna inimesed. Kuuendal klubiõhtul argumenteerisid teemadel ajaleht Postimees ajakirjanik Urve Eslas, BNS juhatuse esimees Ainar Ruussaar, Eesti Disainerite Liidu juht Ilona Gurjanova ja tootedisainer Tõnis Vellama. Tavapäraselt lisas teravust valdkondadeväline ekspert, kelleks oli sellel korral Presidendi kantselei direktor Siim Raie. Paneeli modereeris jõulise käega oma tuntud headuses Märt Treier.
Nii käsitöö ja disaini kui ka meedia ja ajakirjanduse vaheline piir on üsna hall ala, kuigi sisuliselt on tegemist erinevalt toimivate valdkondadega. Ilona Gurjanova sõnul on disaineri mõiste liiga lai ning koondab enda alla ka ameteid, kes sisuliselt disainiga ei tegele. Ainar Ruussaar ning Siim Raie rõhutasid ajakirjanduse erinevust meediast lähtudes ärimudelite erinevusest- kui ajakirjanduse ajendiks on luua uurivat eetikanormidest lähtuvat sisu, siis meedia toimib pigem ärilistel kaalutlustel lugedes klikkide arvu ja mõõtes veebiliiklust.
Ajakirjanduse ekspordi suhtes on arvamused vastakad- kui Ainar Ruussaar usub pigem kohalikul tasandil emakeeles toimivasse ajakirjandusse, siis Urve Eslas näeb ka mujal maailmas meie kolumnistidele turgu. Pealtvaatajana saalis viibinud Ville Jehe nendib oma kogemuse baasil: „Ajakirjanduse eksportimine Lätti ja Leetu osutus oluliselt lihtsamaks, kui disaini eksportimine.“
Paljuräägitud Eestis manageride koolitamisse Ilona Gurjanova disaini valdkonnas ei usu, sest kõige olulisem on tunda kohalikke olusid. Ka Siim Raie panustaks ekspordi puhul sihtriigi teenusepakkuja kasutamisele, sest edu saavutamiseks on oluline tunda kohalikku turgu ja tarbijat: „Alati on lihtsam müüa vähem arenenud turgudele, mille suhtes on tunnetus olemas. Eesti koduturg on liiga väike et valmistada inimesi ette rahvusvahelisel turul läbi löömiseks, mis on väikese riigi miinuseks.“ Turgude erinevus on Ruussaare sõnul mastaapne kuid tihtipeale suured korporatsioonid kohalikke tegijaid ei usalda.
Suure miinusena rõhutab Siim Raie fakti, et üheski Eesti ärijuhtimise kavas ei ole ekspordiaineid ning ekspordijuhte ei koolitata ühelgi tasandil. „Vaid 31% eksportivatest ettevõtetest kasutavad palgalist ekspordiga tegelejat,“ lisas ta. Ville Jehele tundub, et kui
on kuidagi võimalik ise hakkama saada, eestlased partnereid otsima ei kipu, mis on tihti vähese ekspordivõimekuse põhjuseks. „Arhitektuuribüroos on keskmiselt 2,4 töötajat, nendega ei ekspordi ju midagi,“ arvas Ville.
Ühiseid, üksteist toetavaid, valdkondadeüleseid õppekavad on täna mitmel alal olemas. Ilona Gurjanova tõi välja, et enam ettevõtjaid tekib EKA lõpetajate seas, kellest vaid mõnikümmend töötab ettevõtete palgal, samas ei tööta paljud disainerid oma erialal. Tõnis Vellama rõhutas, et ka tema teenib elatist pigem projektijuhina kui tootedisainerina. Mõlemas valdkonnas toimub ressursside nappuse tõttu kvaliteettööjõu liikumine teistele erialadele- head ajakirjanikud lähevad näiteks pressiesindajateks ning disainerid reklaamimaastikule.
Disainivaldkonna eripära just tootedisaini aspektist on keeruline- ühe toote prototüübi valmistamiseks kulub kaua aega ning edasine müügitöö võib võtta kuni viis aastat, kulutades samas palju ressursse messidel osalemisega ning edasimüüjate leidmisega. „Eesti Disainerite Liit panustab palju energiat, et oma liikmeid aktiivsena hoida“, lisas Gurjanova.
Majanduslangus mõjutas Ruussaare sõnul valdkonda tervikuna, eriti lähtudes asjaolust, et ajakirjanduse kasumimarginaalid on teiste valdkondadega võrreldes oluliselt väiksemad. Lisaks töötajate üleostmisele kaotas BNS valikust eraldiseisev kultuuriuudiste sektsioon. „Kvaliteetse väljaande tegemine on kallis ning rahvusringhäälingu eelarvega majandamine on müstika,“ lisas ta.
Digiajastule omaselt muutus ka ajakirjandus mingist ajahetkest tasuta kättesaadavaks, mis paneb toimetuse juhte mõtlema uutele teenimisvõimalustele. Samas nendib Eslas: „Ajakirjanduses toimib loomeprotsess eraldi manageridest ning arvamustoimetajana tunnen loomingulist vabadust.“ Ka Ainar Ruussar nõustus: „Hetkel kui reklaamitoimetuse juhataja tuleb uksest sisse ja ütleb, mis on homses ajalehes on käes väljaande surm.“
Kõrge kvaliteet on hea teenuse või toote pakkumisel möödapääsmatu. „Majandus on juba oma iseloomult loominguline, kus kuivalt tegutsedes hakkama ei saa,“ arvas Siim Raie. Professionaalsuse aspektist ei ole vahet, kas tegu on erameedia või avaliku meediaga. Inimeste koostöö on alati määrav ning ka ajakirjanduses määravad peatoimetajad, keda loomeprotsessi juurde lasta. „Kui töötajad ei märka, et neid juhitakse, on tehtud väga head tööd,“ lisas ta. „Ka disaineril peavad olema head käsitööoskused, et olla edukas,“ rõhutas Vellama.
Suhteid meediaga nähakse väga tihti poolte vaatenurgast erinevalt. „Eesti disain sooviks sattuda majandusuudistesse, kuid sattume ikka kultuuriuudistesse,“ kurtis Gurjanova. Ainar Ruussaar rõhutas, et suhetes ajakirjandusega tuleb olla järjepidev: „Vesi ei uurista kivisse auku mitte tilga kukkumise jõul vaid sagedusega. Ja kui teie artiklit ei avaldata, jääb see kellelegi meelde ikkagi,“ julgustas ta. „Hästi on siis, kui teie mobiilinumber on ajakirjaniku mobiili mälus. Samas kui mul on igav või keeruline teie juttu lugeda, siis te ajakirjandusse ei saa!“. Ville Jehe nentis, et ajakirjandusse sattumine ei ole keeruline, kuid seda tuleb vaadata juba projektijuhtimise mitte disaineri aspektist.
Palume osalejatelt TAGASISIDET, et tulevikus oma tegevusi ja teemasid paremini planeerida.
AITÄH!
Ankeedi leiad SIIT
