Millest koosneb edukas ettevõte?
Tänane Äripäev kirjutab, et sihikindel töö võib ka pisukesest ja nö täiesti valel erialal tegutsevast perefirmast kasvatada suure ja tugeva ettevõtte. Ettevõtte, mille omanikud võivad end ka maailmamastaabis üsna jõukatena tunda.
Lasteriiete tootja Lenne omanik Meeli Leeman räägib, mis edu taga on. Muidugi, saladus ise polegi üllatus, see on töö.
Äripäeva arvates peaks Lenne olema Eesti äriõpikuis kui musternäide, kuidas tark töö ettevõtte väärtust kasvatab. Ja ka raskel ajal jalule jääda aitab. Miks me nii arvame? Sest sellestsamast intervjuust saab ju kätte ühe eduka ettevõtte küpsetamise retsepti.
Komponendid on intervjuust hõlpsasti leitavad: Ränk töö. „Üheksast viieni, aga minu töö ei lõppe kell 17 töölaua taga vaid jätkub kodus. Esimesed 10 aastat 14-16 tundi päevas ja reaalselt töö juures.“
Kindel siht. „Oli periood kui tegime allhanget ja siis mõtlesime, et kuidas saaks sellest lahti. Lõpetasime päevapealt. Olin kindlustanud juba mitu aastat vaikselt tagalat, et kui (allhange) võetakse ära, saaks kohe oma toodangule üle minna. Mitte ühtegi vaba päeva ei tekkinud selle allhankelt omatoodangule ülemineku vahele.“
Spetsialiseerumine. „Oleme kindlal kursil – välisriided. Me ei tee mitte midagi muud kui ainult laste pealisriideid. Ma ei tee teksapükse ka siis, kui küsitakse.“
Su tegevus peab sulle meeldima. „Hobisid mul ei ole, töö ongi minu hobi. Mulle meeldib mida ma teen ja ma ei magaks parema meelega kodus. Muidugi on mõnikord rutiin aga selle kannatab ära. See oskus peab ka olema.“
Veidike õnne. „Tegelikult on meil ju kaks talve ilmaga vedanud.“ Ja nagu igas kokaraamatus, lõpetab sellegi retsepti ahvatlusväärne illustratsioon – palju on Eestis neid perekondi, kelle materiaalne väärtus vaid 20 aastaga ca 20 miljoni euroni kasvanud? Ja seda nullist?
Muidugi on Lennelgi muresid, eelkõige valmistab muret tööjõupuudus. Leeman arvab, et kui nad peaksid veelgi kasvama, ei jätku neile Eestis enam tööjõudu ning tootmine tuleb ära kolida. „Kogu Euroopas on tekstiili- ja õmblustööstus välja suretatud. Euroopa on rumal. Hispaania, Itaalia, kõik olid ju tugevad tekstiilitööstuse riigid. Aga äkki see peatub. Muidu ootab meid Soome tulevik, kus vaid tädi Maali oskab käsitööd teha ja see ongi kõik,“ ütleb Leeman. „Näiteks laste kombekat ei sülita ju mingi aparaat välja. Selleks on vaja koolitatud inimesi ja inimkäsi.”
Lõpetuseks veel üks mõte – aga kui Eesti õmblustööstuse maskott ei olegi Baltika? Me oleme neid tegelikult korra juba võrrelnud, möödunud suvel, kuid Baltika ja Lenne on tänagi kui erinevaist maailmaist ettevõtted. Üks, Eesti õmblustööstuse lipulaev ja börsifirma, 20 aasta eest erastatud tööstuskombinaat ja teine, 20 aasta eest nullist alustanud ja nišitooteid õmblev väikeettevõte. Mõlema eesotsas abielupaar – Baltikal Maire ja Meelis Milder, Lennel Meeli ja Urmas Leeman. Ning selles võistluses on tänasel päeval peale jäämas väiksem, Lenne. Ta on lihtsalt rentaablim, tema omanik olla on tulusam, tema tulevik paistab ilusam. Ja kui nüüd Leemanid omavahel võistlema panna, siis tänasest intervjuust kumab läbi üks vanarahva tarkusetera: iga tubli mehe taga seisab üks veelgi tublim naine.
Allikas: Äripäev
