IT ja pärandkultuur annavad vastastikku lisaväärtust
30. märtsil toimus kolmas osa Loov Eesti klubiõhtute seeriast „Kus on porgand?“. Sellel korral oli teemaks KULTUURIPÄRAND ja IT. Kultuuripärandi valdkonda esindasid Käsitööliidu tegevjuht Liisa Tomasberg, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse õppekava hoidja Priit-Kalev Parts ning Eesti Rahvamajade Ühingu esinaine Ülle Välimäe. IT valdkonnast olid kohale tulnud IronCurtain Entertainmenti looja Siim Puskai ja IT-ettevõtja ja uute ideede käivitamise sarja Garage48 Ragnar Sass. Terava kõrvalpilgu andis seekordsele arutelule Toomas Tamsar, Balti Juhtimiskonverentside juht.
Seekordsel porgandil keskenduti IT ja pärandkultuuri kokkupuutepunktidele – kas IT areng mõjub pärandkultuurile pärssivalt ja võõristavalt? Või aitavad uued IT lahendused õigetes kätes hoopis lisaväärtust luua ning uue põlvkonnaga nende keeles suhelda?
Üle Välimäe tõi välja, et Eesti rahvamajade olukord on viimasel ajal muutunud paremuse poole – majad on korras ning tehnika samuti olemas, puudust tuntaks pigem kvalifitseeritud kultuuritöötajatest ning vajaka on ka oskustest olemasolevaid IT-lahendusi ära kasutada. Priit-Kalev Partsi sõnul on huvi kultuurisuundade õppimise vastu reaalselt olemas, pigem on keerulisem akadeemiliselt keskkondadest kaugemalasuval koolil õppejõude leida. Samas on Viljandi Kultuuriakadeemia palju õppejõude, kelle Toomas Tamsar liigitas „emotsioonimajandus tööturul“ kategooriasse, kus tööl käiakse naudingu ja huvi tõttu ning palgatshekk ei ole primaarne. Ragnar Sass kiitis Viljandi Kultuuriakadeemia magistriprogrammi, kus on ühendatud disaini ja IT erialad, mis tekitab konkurentsi TTÜ ja IT Kolledzhile.
Arutleti IT ning arvutimaailma negatiivset mõju kultuurile ning selle väärtustamisele. Priit-Kalev Partsi jaoks on oluline loengutes ning koosolekutel arvuti kinni panna ning korraga keskenduda ühele teemale, et tähelepanu ei hajuks. Toomas Tamsar rõhutas, et noortes huvi tekitamiseks tuleb rääkida nende keeles, Ragnar Sassi arvates on sotsiaalmeedia selleks sobiv soodne kanal, kus rahvuskultuuri populariseerida. Heaks näiteks tõi ta Ameerikas aset leidnud kirikute moderniseerimise, mis noored tagasi kirikutesse tõi. Ka Eestis toimub praegu analoogne protsess, kus liigutakse aina enam uute tehniliste lahenduste läbi muuseumite ja kultuuri valdkonnas uut tüüpi suhtluseni – näiteks varsti valmivas Meremuuseumis kasutatakse väga innovatiivseid interaktiivseid lahendusi. Ülle Välimäe tõi välja, et vahel on ka noorel endal ootamatult huvi pöörduda pärandkultuuri tagasi ning tõi näiteks noore hip-hopi poisi, kes omal algatusel rahvatantsuga tegelema hakkas, tuues mitmeid teisi sõpru kaasa.
Ragnar Sass tõi välja, et eestlased on väga kiired ning kohusetundlikud ning kutsus üles ka rahvamajadele uusi kaasaegseid lahendusi otsima – kasvõi mobiiliga tehtav check-in üritustele. Siim Puskai käis välja kohe populaarseks saanud idee luua mobiilimäng, mis tutvustaks eesti rahvuskultuuri.
Liisa Tomasberg rääkis kohalikest elustiiliettevõtjatest, kes toodavad küll väärtuslikke kaupu ja teenuseid, kuid ei oska ära kasutada IT võimalusi ning probleem on ka oskusega ennast turundada. Toomas Tamsar rõhutas, et e-pood peab olema piisavalt suure kaubavalikuga ning kindlasti olema suunatud riigipiiridest väljapoole, mis muudab teostuse kalliks ja keeruliseks. Nii Priit-Kalev Parts kui Liisa Tomasberg kurtsid, et Eesti käsitöö on kallis võrreldes muu maailma Hiinas toodetud kaubaga, samuti ei ole käsitöölistel võimalik täita ekspordiks 2000-eksemplari suuruseid tiraazhe. Toomas Tamsar pakkus lahendusena välja võtta nishitoote roll – müüa õiglase hinnaga sellele inimesele, kes soovib saata oma looga Eesti ehedat asja.
Oma loo ning emotsiooni tähtsus on midagi, mida ei ole võimalik alahinnata. Tuleb üles leida õige sihtgrupp ning kanal ning müüa emotsiooni. Priit-Kalev Parts tõi näitena „Müstiliste Maainimeste Liidu“, kes omavahel globaalselt suhtlevad, müües ning ostes nishitooteid nagu elektrikarjused 20-le kanale. Kui toote juures on oma lugu, kuidas see sündis ja mis elu elas, on ostja nõus maksma selle eest kordades enam. Emotsioonina saab müüa ka teenuseid- näiteks toimub Eestis oreliturism. Miks mitte tulevikus ka kultuurimajavaatlemine? Liisa Tomberg tõi välja, et ei tohiks teha vahet kunstnikel ja käsitöölistel, disaineritel, kuna tegelikult töötavad kõik oma kätega.
Spekuleeriti ka tehnika arengu teemadel. Ajalehtede lugemine väheneb ning elu kolib aina rohkem internetti, mis sunnib inimesi arenguga kaasa minema. Samas annab infotehnoloogia areng uue efektiivse võimaluse pärandkultuuri säilitada. Pealtvaataja tõi näiteks varjusurmas oleva kalastusajaloo säilitamise võimaluse. Samuti toodi välja, kui palju õpilased on oma sugupuu kohta ise salvestusi teinud.
Üheskoos jõuti järeldusele, et inimene tahab siiski tagasi naturaalse ja eheda juurde. Et oleks mälu, mis jääb mõtetesse emotsioonist. IT areng on loonud võimaluse kultuuripärandi paremaks säilitamiseks ning põnevaks esitluseks, mille kasutamine on igaühe kätes.
Vaata teiste klubiõhtute kokkuvõtet SIIT
Palume osalejatelt TAGASISIDET, et tulevikus oma tegevusi ja teemasid paremini planeerida.
AITÄH!
Ankeedi leiad SIIT
