Mis teeb kaasaegse kunsti populaarseks?
Eksperimenta! direktor Annely Köster (AK) kutsus vestlusringi Eesti Kunstimuuseumi direktori Sirje Helme (SH) ja Kumu kuraatori Maria-Kristiina Soomre (MKS), et arutleda kaasaegse kunsti nähtavuse, publiku huvi ja kunsti mõistmise teemadel.
AK: Te mõlemad rõhutasite, et oleneb näitusest. Kindlasti olete mõelnud, mis on hea näituse saladus. Mis on need komponendid, mis panevad näituse tööle, tekitavad diskussiooni, toovad publikut?
SH: Minul seda retsepti ei ole. Toon näiteks Lauri Astala näituse[2], mis minu arvates on olnud üks paremaid näituseid Kumus. Tehniliselt ülikeeruline, visuaalselt äärmiselt köitev. Olin kindel, et sellest saab tõeline publikumagnet… Aga suur hulk inimesi ei jõudnudki kunstniku poolt loodud müstilise ruumikogemuseni, sest nad ei viitsinud seista tööde ees piisavalt kaua. Ometi on tänapäeva inimene juba mitu põlvkonda harjunud tajuma ekraani optikat, leppinud virtuaalse ruumi trikkidega. Nii et kõik eeldused olid nagu olemas, publikuhullust ometi ei tekkinud.
MKS: Mulle on hakanud järjest rohkem tunduma, et justnimelt retsepti ei olegi. Et on ruum, konkreetsed inimesed, konkreetsed teosed. On palju komponente ja näitusekogemus loob ennast igakord uuesti, olles mõjutatud sellest, mis toimub ühiskonnas ja maailmas samal hetkel. Näitus on väga ajaline ja samas ka ajatu, sest sa astud oma ajast justkui välja, jäädes samas dialoogi sellega, mis on “õhus”. Ja kui kõik loksub sinu jaoks paika, siis ongi hea näitus.
AK: Kui oluline on siin meedia?
SH: Meedia määrab külastatavuse juures palju. Samas ei saa tõmmata otsest sidet meediakajastuse ja külastajate arvu vahel. Meil on olnud näitusi, mille meediakajastus on üsna hea, aga külastajanumbrid jäävad keskmiseks, näiteks näituse puhul “Neoimpressionismi jälgedes. Mägi ja Finch”[3], mis oli oma peenuselt vaat et aasta parim näitus. Kohale oli toodud mitu prantsuse neoimpressionismi olulist tööd. Eestlased armastavad seda perioodi ja on oksjonitel nõus maksma suuri summasid, miljoneid, Mägi teoste eest. Muuseumis aga kokkuvõttes keskmine külastatavus.
Loe artikli täisteksti Eksperimenta! kodulehelt
MKS: Kunstisüsteem on tervik. See ei toimi ilma professionaalsel tasemel kriitikata, mis oleks suunatud muule, kui pressiteadete ümberjutustamisele…
See ei ole ainult Eesti probleem. Minu vaieldamatult kõige lemmikum kaasaegse kunsti elamus oli Manifesta[4] näitus Fortezzas. See oli super, mul tulevad külmavärinad peale, kui sellele mõtlen. Kogu globaalne kunstimeedia libises sellest aga põhimõtteliselt üle. Räägiti, kes oli avamisel, kes kellega klaase kokku lõi… Aga ei ole sattunud lugema ühtegi käsitlust, mis analüüsiks ja jäädvustaks selle näituse olemust.
SH: Meedias on teatav ettekujutus kaasaegses kunstist – kõige enam suudetakse praegu kunsti käsitleda sotsiaalkriitilises võtmes. Kui puututakse kokku kunstiga, mis on oluliselt introvertsem, või mis tegeleb väga tundlike keeltega inimese sees ja ümber, siis sellist kunsti on palju raskem mõista, veel vähem esitada omapoolne kriitiline retsptsioon. Viimane Manifesta[5] oli minu arvates pöördepunkt Manifesta ajaloos – mitmed sissepoole pööratud projektid, veider tühjus, igasuguste sotsiaalsete utoopiate puudumine. Ka see on läinud pea tõsise kunstikriitilise kajastusteta. Meedia ei oska seda käsitleda, kuna see on väljaspool paradigmat, mida on viimased 20 aastat kasutatud. Meedia ja kriitika ei ole tänapäeval (ja nagu alati läbi ajaloo) valmis tunnistama midagi sellist, mis on väljaspool seni kogetut ja seniste teadmiste pagasit.
