Ralph Christoph: ärge võtke kultuuripealinna ühekordse projektina
Kultuuripealinnade-teemalist vestlust juhtinud Kölnis paikneva loometööstuskonverentsi C’n’B Networks ja festivali c/o Pop juht Ralph Christoph vastas Eesti Päevalehe küsimustele.
•• Olete siin Tallinn Music Weeki raames. Kui oluline on, rääkides pikemas plaanis kui vaid Tallinn 2011-st, ühele linnale atraktiivsuse mõttes elava ja eripalgelise muusikaskeene olemasolu?
Super, kui linnas toimub aktiivne muusikaelu. Käisin siin esimest korda 2009-ndal ja olin meeldivalt üllatunud sellest, mida kuulsin ja nägin. Ja elav popkultuurielu on kas või Islandi näitel mainekujunduslikult oluline aspekt ning ma loodan, et Tallinnaski kestavad need algatused 2011. aastast kauem.
•• Mida saab kohalik omavalitsus teha, et kultuuripealinna algatused kestma jääksid?
See sõltub ka kultuuripealinnast endast. Kas see on suur linn nagu Istanbul või väike nagu Linz. Kultuuripealinn annab kohalikele tegijatele võimaluse luua kontakte muu Euroopaga. Kohalikul omavalitsusel on võimalus Euroopa rahaga kultuurielu elavdada vaid kord. Niisiis tasub panustada kommunikatsioonile. Ja juba toimivatele projektidele laiema kõlapinna leidmisele.
Aga mõned kultuuripealinnad on kasutanud raha näiteks uue muuseumi- või teatrihoone ehitamiseks, mis on kallis lõbu. Ja hiljem ei käi seal keegi!
Toon sulle näite Linzist. Linn on kuulus ühe avangardse elektronmuusikafestivali poolest. Ja sealsed kultuuripealinna projekti juhid otsustasid rajada keskuse, mida saab ka edaspidi festivali tarbeks kasutada, sest festival on juba tuntud. Nii on mõistlik toimida.
Samas on linnu – ma ei nimeta nimesid ega mõista neid hukka – kes on tõesti muuseume ehitanud. See on raharaiskamine, maineprojekt.
•• Milline roll on kultuuril riigi kuvandis?
Kõige olulisem.
•• Kui oluline märksõna on praegu (pop)kultuuriturism?
Mõtle nii, et inimesed ei tea näiteks Eesti muusikast midagi. Ja Tallinn Music Week koos kultuuripealinnaga on võimalus seda tutvustada. Minugagi on kaasas üks blogija, kes vaatab kontserte ja kirjutab neist. Kui praegu käivad siin õiged inimesed ja näevad põnevaid asju, siis kindlasti nad levitavad sõna. Mis saab edasi, seda ei tea keegi. Sõltub ka kohalikest. Ressursse tuleb jaotada välissuhtluse ja kohalike vajaduste vahel mõistlikult.
•• Kes on üldse (pop)kultuuriturist?
Raske öelda. See sõltub asjaoludest. Islandil näiteks tegi kohalik muusikafestival koostööd lennufirma ja hotelliga. Pilet, lend ja ööbimine tulid koos tellides odavamad kui eraldi. See on lihtsalt hea näide, kuidas huvilisi ligi tõmmata. Ja seda tuleb jätkata ka pärast kultuuripealinna aasta lõppu. Aga kui mõelda klassikalise popkultuurituristi peale, siis tema ilmselt eelistab suuri festivale nagu Glastonbury Inglismaal või Sonar Hispaanias. Samas on küsimus niši leidmises.
•• Kultuur ja meelelahutus – kuhu tõmbate piiri?
Vastan filosoofiliselt: minu jaoks on nad samad. Pole vahet, kas ma lähen ooperisse, teatrisse, punkkontserdile või diskole – kui kultuur mu meelt päeva lõpuks ei lahuta, on see igav. Meelelahutus võib ju olla mis iganes.
Muidugi on kultuuril oma meelelahutuslikumad harud. Võta või arhitektuur – hoonel on ennekõike funktsioon, ta ei pea mu silma paitama. Samas võib ta olla ilus. Ent kujutav, etendus- ja helikunst peavad olema. Ning ma ei pea üht teisest pühamaks.
•• Kuidas mõõta loovtööstuse tulemuslikkust?
Hea küsimus. Loovtööstus on nagu nähtamatu vaim, millest kõik räägivad, aga keegi ei näe. Probleem on selles, et kui teistes sektorites on turg enamasti jagatud mõne suure tegija vahel, siis kultuurivaldkond on pisiettevõtjate vahel killustunud. Neid inimesi on palju ja nad kõik teevad midagi ning moodustavad võrgustiku. Seda on raskem hoomata. Kuidas nende tulemusi mõõta? Müügiarvude alusel? Toon näite – meie ettevõte asub büroohoones koos teiste loovtööstusettevõtetega, kellega me ka koostööd teeme. Kui meid igaühte eraldi vaadata, võib hulluks minna. Samas kui vaadata, mida meie büroohoone ettevõtted kokku korda saadavad, siis seda polegi nii vähe.
Kuna näiteks auto on konkreetne toode, saame olla täpsed. Samas on Saksamaal loovtööstuse maht suurem kui autotööstuse oma. Ja see ongi peamine sõnum, mida tuleks poliitikutele edastada: siin on inimesed ja nad töötavad ning teevad raha.
•• Mis järgneb kultuuripealinnale, kui paljud algatused osutuvad pikemas plaanis kaelakandjateks?
Oleneb, mida kultuuripealinn teeb. Maineprojektid ja betoon… Aga ka sündmustega on samad lood, et tuleb kasutada olemasolevat. Nemad olid enne ja jäävad pärast ka ellu, kui neil enam kultuuripealinna projekti raha taga pole. Muidugi peavad olema mõned eriüritused ka, kuid peamine on koostöö olemasolevaga. Olgu selleks hooned või inimesed.
Ralph Christoph
•• loometööstuskonverentsi C’n’B Networks ja festivali c/o Pop juht
•• on uurinud Lõuna-Aafrika ja muude eksootiliste paikade noorte- ja popkultuuri
•• toimetas 1990-ndatel Saksamaal popkultuuriajakirju
•• pidas aastatel 1998–2006 Kölnis klubi Studio 672
•• koordineeris mullu kultuuripealinnade Kölni ja Istanbuli koostööd
•• on korraldanud muusikafestivale Vietnamis ja Indias
•• kureerinud mitmesuguseid Kölni kultuurifestivale
•• lisaks tegutsenud DJ ja muusikuna
Allikas: EPL
