Olga Temnikova ja Indrek Kasela – kahe peaga kunstilohe
Tallinna vanalinna kõige erekollasema ukse taga peidab end kaasaegse kunsti galerii, mida veavad Olga Temnikova ja Indrek Kasela, kelle eesmärk on eesti kunst mitte ainult välismaal, vaid ka Eestis popiks teha.
— Kuidas te teineteist leidsite?
— Indrek: Kunstikorraldus on see, mis Eestis on puudu, mitte galeriipinnad. Meil puudub lüli, mis hoiaks kunstniku kontaktis reaalsusega. Nende ootused ja lootused ei vasta tihti tegelikkusele, nii me üritamegi eri maailmu kokku viia.
Mujal on kunstniku ja publiku side palju vahetum, olgu selleks vahendajaks muuseum või galerii. Kui vaadata näiteks muusikat, siis seal on see side publikuga ilusti olemas.
Praegu ei ole oluline, kas sinu väljundiks on muusika, film või maal – tähtis on mõttekaaslus. Samal ajal on ka kunstiväli ise muutunud nii palju performatiivsemaks ja nii transdistsiplinaarseks, et kasutab teiste kultuurivaldkondade sõnavara. Näitus on etendus.
Mõte luua midagi kunstikorralduse laadi, et tekitada kunsti sünergia laiema kultuuriväljaga ja murda end välja tänapäeva toimemehhanismidesse, oli meil juba aastaid.
Ka ei tahaks me piirduda vaid eesti kunsti näitamisega eestlastele. Selles mõttes me kohalikele galeriidele konkurentsi ei paku, vaid pigem näeme neid oma partneritena, et meie kunstnike töid eksponeerida.
— Hoolimata noorusest võite raporteerida juba esimestest töövõitudest?
— Indrek: Teadsime juba alustades, et suundume esimesel võimalusel rahvusvahelistele kunstimessidele, kus käib tegelik elu. Kuid võtab aastaid, et teha end usutavaks ja usaldusväärseks. Samas ei alusta me tühjalt lehelt, isegi minu, paljunäinud ränduri kohta on Olgal väga muljet avaldav hulk teda hindavat publikut rahvusvahelises kunstimaailmas.
Kahe kuu pärast meie esimesest kohtumisest jõudsime juba Helsingi ja Berliini messile, mis minu arvates on päris hea tulemus noore galerii kohta. Selle aasta kalender sisaldab nii Viini, Baselit, Moskvat, Peterburi kui ka Londonit.
Samas on väga raske Eestist välja viia üht kunstnikku, pigem tuleb müüa mingit fenomeni.
— Kuidas see Berliini kogemus tundub? Kui palju ootusi purunes ja lootusi tekkis?
— Olga: Berliin on rahalises plaanis luksus. See on koht kunstnikega, mitte niivõrd kunsti ostjatega tutvumiseks. Kuid nüüd on meil ka seal tekkinud tõsisemad kontaktid.
Püüan astuda tasapisi ja jälgida märke, kas oleme õigel teel. Suurematel messidel Moskvas või USA-s oleks väga kulukas osaleda. Vajan kindlustunnet, et asi, mida ajan, on õige. Paraku oleme riigi jaoks spekulandid, meie töö missiooni ei nähta.
— Indrek: Messiformaat seab füüsilised piirid, mida teha – luua väheste vahenditega suurim võimalik mõju.
Oluline on selgeks teha, kas läheme rajoonivõistlustele või olümpiamängudele.
— Kes teil kunstnikest kaasas olid?
— Olga: Viimased korrad oleme käinud Jaan Toomiku soolosõuga. Seda ma õppisin juba oma eelnevast galeristikogemusest, et esialgseks tutvumiseks ja enda tõsiselt võetavaks tegemiseks on vaja tippnime.
— Indrek: Me oleme võtnud Toomiku üheks vaalaks, kelle kiiluvees tutvustada eesti kunsti. Alati on vaja, et oleks üks staar pundis, see tõmbab teisi kaasa.
— Kas lähete ka Viini vaid Toomikuga?
— Olga: Peale Toomiku võtame kaasa Kaido Ole ning sõltuvalt sellest, millise boksi saame, võib-olla Krista Mölderi fotod ja lätlanna Inga Meldere maalid. Mõlemal neil on viimasel ajal läinud väga hästi. Meldere töid oleme saanud näiteks Kiasma kogusse, mis on väga oluline märk noore kunstniku kvaliteedi kohta.
Ma näen seda neljast komplekti väga väärika ja samas eklektilisena, nad sobivad suurepäraselt kokku.
— Milline on galeristi ja kunstniku ideaalne suhe?
— Olga: Ma valin kaua, kellega koos tööd teha. Hea läbisaamine inimlikul tasandil on oluline ja muidugi on elementaarne väga hea kunstiline kvaliteet. Pean tähtsaks, et kõik me tehingud oleks avalikud ja asjaajamine kunstniku ja ostja jaoks läbipaistev.
Ma tõesti tahan, et kunstnikul oleks lihtsam elu, me oleme püüdnud kunstnikke tõesti ka aidata, kui nad on pöördunud me poole abipalvega.
Usaldusega kaasneb vastutus, seda on oluline teadvustada mõlemal osapoolel.
— Indrek: Meile on oluline teadvustada, et kunstnik ei tööta mitte galeristi jaoks, vaid loob kunsti hoopis teistel eesmärkidel. Oleme kunstnikule kolleegid, sõbrad ja mentorid. Vahel tähendab see nende igapäevaste probleemide lahendamist. Kunstnikule tuleb luua sootsium, et ta tegeleks sellega, mis on põhiline, ehk kunstnikuks olemisega.
— Kas te seote kunstnikke kuidagi endaga?
— Olga: Me oleme esimene galerii, kes on teinud kunstnikuga siduvaid lepinguid, esialgu aastaks.
— Indrek: Kuid me ei lähe eales kunstniku juurde palvega maalida 20 x 50 cm pilt kahe lillega. Kunstniku loomevabadust tuleb austada.
— Eesti on nii väike, kas ei ole teie jaoks ohtu, et kunstisõbrad pöörduvad oma sooviga otse kunstniku poole?
— Olga: Kui kollektsionääril on aju, siis saab ta aru, et kunstiost galeriist toetab tema investeeringut. Meil on oma kunstnikega kokkulepe, et hinnad on samad nii galeriist kui ka ateljeest ostes. On vaid üks hind – turuhind.
— Indrek: Galerist peab oma positsiooni ära tõestama, temast peab alati olema kasu mõlemale poolele.
— Mis on kunstniku olulisemad isikuomadused?
— Olga: Oluline, et inimene oleks võimeline dialoogiks. Mina esindan müüjat, turgu ja enam-vähem adekvaatset reaalsust, see on oluline müügitehingute arutamiseks.
Näiteks valmistame praegu ette suurt Toomiku näitust Moskvas ja Peterburis. On oluline, et ta on valmis tegema ka uusi töid, sest väljapaneku kokkusaamine vaid erakogudest on keeruline. Kunstniku paindlikkus on tähtis.
Väga oluline on mõista, et me ei joo kunstniku verd, vaid oleme samas paadis.
Kui keegi saadab mulle portfoolio, siis hindan eelkõige seda, et kunstnik näeks end kaasaegse kunsti kontekstis, sest ma ei müü ju interjöörikunsti.
— Kuid kollektsionääri seisukohast on ju maal väga tihti just interjöörikunst?
— Olga: See sõltub, millise taseme kogujatest räägime. Pean oluliseks pigem siirast rõõmu mingi töö omamisest.
Ma võin magamistuppa panna mõne klassikalises mõttes väga häiriva pildi ja tunda end seejuures suurepäraselt, sest saan osa kunsti imest. Mind ei häiri sugugi, kui sellega kaasneb kerge iiveldus.
Kuid samas saan aru, et on väljakutse müüa Konrad Mäe kollektsionäärile Merike Estna vapustavalt häid maale. Ajast ees oleva kaasaegse kunsti mõistmine eeldab erilist tajukogemust ja tundlikkust.
— Kuidas on video- ja installatsioonikunsti vahendamisega?
— Olga: Eestis on keeruline, kuid väljapoole on võimalik müüa küll. Peamiselt muuseumidesse, kuid ka erakogudesse. Siin on Toomik väga hea näide. Hiljuti võttis minuga ühendust üks 60-ndates daam Viinist, kes soovib osta just üht Toomiku videot.
Berliinis olles sattusin ühe kollektsionääri vastuvõtule, kelle ruumid olid sisustatud televiisoritega, kus jooksis videokunst. Fantastiline kogemus!
— Milline on teie galerii tulevik, mille suunas töötate?
— Olga: Meil on kaks eesmärki. Tekitada Eestis juurde inimesi, kes oleks kunsti tarbimise eestvedajad. On Jaan Manitski, kel on avalik kogu, kuid ülejäänud koguvad kappi või kontorisse. Ma püüan kollektsionääre harida ja panna omavahel suhtlema. Sest muidu on galerist ainus, kellega kogujal on dialoog – see on ühekülgne ja kurnav. Oleks vaja, et tekiks konkurents, dialoog ja areng. Tajun praegu motivatsioonikriisi, sest ei saada päris täpselt aru, milleks ja kellele kogutakse. Seepärast püüan võtta meie kollektsionääre kaasa suurematele messidele. Ma tõesti siiralt sooviks, et meil tekiks juurde eramuuseume: see mõjutaks avalikkuse arvamust kunstist.
Teine oluline eesmärk on eesti kunsti viimine välismaale. Praegu ei tunne ma erilist institutsionaalset tuge selles vallas, kogu töö on galerii õlul.
— Indrek: Oluline on kunstniku ja publiku kasvatamine nõnda, et ka ise seejuures ellu jääd.
— Milline on eesti nüüdiskunsti kollektsionäär?
— Indrek: Pjedestaalile tõstetakse seda, kui su kogus on sadu teoseid, kuid see ei pea üldse nõnda olema. Pigem on oluline see, miks sa kunsti ostad.
— Olga: Eestlane eelistab kindlalt eesti kunsti. Headest kaasaegse kunsti kogudest meenuvad kohe Armin Kõomäe ja Robert Kimmeli omad.
— Kui palju on Eestis nüüdiskunsti kollektsionääre?
— Olga: Kümmekond inimest, kel on üle kahesaja teose. Kuid kunstisüsteemi toimimiseks oleks hea vähemalt 30 suurkogujat.
— Kuidas võita tänapäeva kunstiga kollektsionääri poolehoid?
— Olga: Galeristina pean garanteerima oma kunsti kvaliteedi, seisma selle taga ka paarikümne aasta pärast. Seda on muidugi keeruline mõista ja selgitada, kui kogu Eesti kunstiareen on alles nii noor.
— Milliseid vahendeid kasutate, et kasvatada publikut?
— Olga: Press armastab meid ikkagi eelkõige seepärast, et oma üritustega oskame sündmuse luua – olgu see Lucian Freudi või Peeter Lauritsa näituse korraldamine või eesti kunsti müük mõnda olulisse väliskogusse.
Kuigi mul oli alguses totter tunne, nagu ma suruks inimestele midagi peale. Pidin siis endale meelde tuletama, et see, mida ma teen, on eelkõige kodanikukohustus, missioon.
Näiteks kuraator Anders Härm kutsub minu ettevõtmist siiamaani poeks. Nii püüangi enne magama jäämist vastata küsimusele: miks ma seda teen?
— Nüüdiskunsti lipp lehvib paljuski trendide ja haibi tuules. Kui oluliseks peate mulli eristamist sisust?
— Olga: Rahvusvahelisel turul ei olegi see võimalik, sest haibi taga on alati kvaliteet.
— Kas ikka on? Mõeldes palju furoori tekitanud Banksy filmile, kus Ameerikas luuakse miljoneid dollareid müüv müüt sisuliselt mitte millestki…
— Indrek: Haip on ju väga olemuslik osa muusika- ja filmimaailmast, miks siis mitte kunsti omast. Kui seeläbi saavad kunstist osa ka need, kel pole võimalik soetada ülikalleid taieseid – siis, usun, on sel hea mõju. Kelle oma on kunst – kas rahva või riigi või eliidi?
Eesti kunstist oskaksin tuua vaid näite negatiivsest haibist, Toomiku erakordselt mitmekihilise ja olulise 1990-ndate aktsiooni varal.
Kuid ma ei usu, et haip suudaks mõjutada kunsti akadeemilist väätust.
— Olga: Mind hämmastas Banksy näite puhul kõige enam see, et nad leidsid galerii, kes oli nõus sellist kunsti vahendama.
— Kuid kui sa aimad raha lõhna – kas sellest ei piisa? Millised on teie kriteeriumid kunsti hindamiseks?
— Olga: Öeldakse, et kõigi otsuste juur on intuitiivne ja mõtestamine toimub alles hiljem. Kuigi olen saamas magistrikraadi maali alal, usun siiski, et lõpuks on kõik subjektiivne ja hinnangute andmine toimub mitmel tasandil.
Ma usun, et teosel peab olema taust, millest ma saan rääkida ja millega vaatajad peavad suhestuma. Ning muidugi on hea kunsti eelduseks suhteline uudsus.
— Nimeta mõned noorema põlve kunstnikud, kelles näed tugevat läbilöögipotentsiaali.
— Olga: Veel väga vähe tähelepanu saanud supertegija on Sirli Hein, väga andekas ja trendiväline maalija. Noored skulptorid Edith Karlson ja Jass Kaselaan on küll jõudnud päris palju teha, aga skulptuurile ei ole meie inertne kunstiturg jõudnud veel adekvaatselt reageerida.
— Kui populaarne on Eestis kunst?
— Olga: Eestis on kunsti olukord nii hale, et flirt publikuga kuluks ära küll. Kunst on meil nii elitaarse imagoga, et see on kunstile juba surmavalt ohtlik.
— Indrek: Kui mõelda ülipopulaarsele Enn Kunila näitusele, kus käis u 12 000 inimest – ka sellised nähtused on vajalikud. Sel on roll tervikus, vaheastmena publikuni. Sest näita mulle kunstnikku, kellele ei meeldi tunnustus või publik.
Populaarsus ei pisenda kunsti. Kuid paraku on selline mulje jäänud paari õnnetu näite pärast, nagu Kangro või Navitrolla.
— Olga: Kuigi juba Oscar Wilde on öelnud, et kõik populaarne on halb! Kunila näitust külastas kindlasti inimesi, kes polnud seda teinud vähemalt viimased kümme aastat. Neist ei saa kunagi kaasaegse kunsti tarbijaid.
— Indrek: Vähemalt ei saa neist kunsti vaenlasi.
— Olga: Ma ei oleks selles nii kindel – neis võib tekkida protest, et miks Konrad Mägi on surnud.
— Indrek: Mina pean oluliseks igasuguse reaktsiooni teket, mis teeb kunsti nähtavaks.
— Millest tuleb, et kunstnik ei ole ühiskonnas nähtav?
— Olga: Mina arvan, et meil saab kunst viimasel ajal üsna palju tähelepanu. Samas oleks ka kunstnikul vaja sarnaselt muusikute või filmitegijatega toetavat tiimi. Sest ma ei usu, et Kaido Ole keelduks intervjuudest, ning tal on väga palju huvitavat öelda. Samuti Jaan Toomikul või suurel osal kunstnikel, kellega töötan.
— Võib-olla oleks meil vaja kunstiaurikuid, kelle sõna maksab, kel on hea renomee nii kodus kui ka väljaspool? Muusikas või kirjanduses on ju häid näiteid, et kõrgkultuuri looja on armastatud ka rahva seas.
— Indrek: Esiteks võiks me kunstnikud vabaneda võltshäbist.
Riik aga võiks omalt poolt kunsti populariseerida. Välismaal on kunst ja kultuur meie riigi visiitkaart, kuid kodus hoitakse neid nurgas nagu külaidioote. Suhtumine on tüüpiline sisemajanduse kogutoodangut ülistavale riigile. Kultuur on muudetud meelelahutuseks tööinimesele, et viimane saaks järgmiseks toodangusoorituseks valmistudes korraks lõõgastuda. Loodan siiski, et rahva suhtumine ei ole tegelikult nii küüniline, kui see võimukoridoridest välja paistab.
— Olga: Visuaalne kunst ei ole kino ega teater – see ongi alati rahvakauge ja intiimne.
— Kunsti populariseerimiseks kasutatakse tihti popimate meediumite nagu mood, disain ja muusika mõjuvõimu. Kui briti kunstnik Tracey Emin ikka igas teise Vogue’is sõna saab, siis muutub ta miljonite naiste jaoks arvamusliidriks…
— Olga: Kus on Eesti Vogue?
— Indrek: Kuidas Helen Sildna on Tallinn Music Weeki käima saanud – see on supernäide. See on strateegia, arengukava ja promo.
Kuigi kunstist arvatakse majandusele otsest kasu mitte tõusvat, võiks riik teadvustada näiteks seda, et küllalt suur osa turistidest käib meie muuseumides ja galeriides, turistid ei käi vaatamas meie kaubanduskeskusi.
Ma tajun ka, et publiku huvi kunsti vastu on olemas. Takistab vaid eestlaslik häbelikkus, kes keda esimesena tantsima võtab.
— Millised on nüüdiskunsti jõujooned praegu?
— Olga: Väga palju on fotot. Võib-olla on see kriisiga seotud – odav toota, odav osta.
— Indrek: Käsitööoskuste ausse tõusmine on suure ületootmise tulem.
Kes nad on?
Olga Temnikova
Kunstiakadeemia magistrant maali erialal, bakalaureusekraad graafilises disainis. Enne Temnikova & Kasela galerii asutamist töötanud viis aastat galerii ArtDepoo juhatajana. Teinud kaks isikunäitust viimase kolme aasta jooksul.
Indrek Kasela
Tartu ja New Yorgi ülikooli haridusega jurist, kes viimased kümme aastat on tegelenud investeerimisfondide nõustamise ja ettevõtete juhtimisega. asutanud MTÜ Must Käsi, mis peab Kino Sõprust ja annab välja kinolehte La Strada. Kultuurikoja juhatuse liige. Väikest viisi aidanud sõpradel mängufilme teha. Romantiline anarhist, kes otsib harmooniat.
Temnikova & Kasela
Galerii
•• Müürivahe 22, Tallinn
•• Vahendanud eesti kunsti Kiasma ja Deutsche Banki kogudesse ning Venemaa, Soome, Austria ja Inglismaa erakogudesse.
•• Korraldanud teatri NO99 ruumides jaapani maalistaaride
O Juni ja Takeo Hanazawa näituse, viinud kõrgkunsti Lasnamäe südamesse, näidanud Lucian Freudi (Suurbritannia) graafikat ja Markku Pätilä (Aki Kaurismäki filmide kunstniku) maale.
•• Neljapäeval avasid Peeter Lauritsa näituse Kiek in de Kökis.
•• Temnikova & Kasela galerii kunstnikud: Jaan Toomik, Kaido Ole, Raul Meel, Valeri Vinogradov, Merike Estna, Krista Mölder, Maarit Murka, Inga Meldere, Andris Vitolinš jpt.
Vaata lisaks: www.temnikova.ee
Allikas: EPL
