Filmi- ja arhitektuurivaldkonnas tegutsejad: projektipõhine mõtlemine viib kvaliteedi alla
16. märtsil toimus Loov Eesti klubiõhtute sarja teine osa teemal FILM ja ARHITEKTUUR, kus valdkondade esindajad loomemajanduses esinevatele probleemidele lahendusi otsisid. Arutelus osalesid filmiprodutsent Riina Sildos, filmirezissöör ja EKA professor Priit Pärn, arhitekt Karli Luik ning ehitusettevõtja Tiit Nurklik. Terava kõrvalpilgu heitis arutelule innovaator Urmas Kõiv.
Osalejad arutlesid Eesti filmi kuvandi ning läbilöögivõimelisuse üle. Riina Sildose sõnul on üheks probleemiks juba kaks aastakümmet sama filmitegijate koolkond ning filmide vähesus aasta lõikes. Mõned aastad tagasi sündis küll uus laine Õunpuu, Raagi ning Kõusaare näol, kuid uute projektide puuduse tõttu läks soodus hetk mööda. Samuti on Eesti film suuteline osalema konkurssidel vaid võõrkeelse filmi kategoorias. Selle koha pealt võib tõmmata piiri Eesti mängufilmi ning animafilmi vahel, millest viimasel on Priit Pärna sõnul maailma mastaabis oluliselt parem kuvand.
Filmide rahastamise koha pealt on valdkonna suurim mure projektipõhisus ning ajutist leiba söövad nii võttegrupp kui ka näitlejad, kes teevad korraga mitmeid projekte. Film sõltub välja kujunenud riiklikust rahastusmudelitest, kus raha on ringluses vähe.
Euroopas funktsioneerivad rahvusturud – Prantsusmaa omafilmi turg on 50%, Taanis 25%, ka soomlased kasvatavad omaturu osakaalu. Eesti riik on teatavasti väike ning riigi elanikud soovivad näha Kormorane ning Jan Uuspõldu, mis pakub enam samastumist ning emotsioone kui kunstilised filmid. Tuntuse saavutamiseks peaks film jõudma kaugemale festivalilevist, kinolinadele. „Klass“ oli kinolinal 91-s riigis, „Lotte“ 45-s riigis. Koopiate ostmine ning reklaam on paraku väga kulukas ning ületab võimaluste piirid. Riina Sildose sõnul peaks moodustuma filmiloomingu püramiid, mille tipu tase suudaks võistelda Euroopas igal aastal valmiva enam kui 800 filmiga.
Urmas Kõivu sõnul on mõistlik panustada juba täna tugevatesse tegijatesse, näiteks Priit Pärna, kelle abil ka teised valdkonna tegijad lihtsamini tuntust ja edu võiksid saavutada.
Arhitektuuriinimesed tõid peamise probleemina välja riigipoolse puuduliku läbimõtlemise keskkonna ning arhitektuurilise üldpildi osas. Tiit Nurklik toob hea näitena välja Soome mudeli, kus kohalikud omavalitsused otsustavad piirkondade planeerimise üle, mis tagab piirkonna käsitlemise tervikpildina, ning lahendusele ei keskenduta vaid ühe konkursi lõikes. Luige sõnul on arhitektuur Eestis alarahastatud – projekteerimine on täna 1-5% maja maksumusest, kuid näiteks Austrias küündib protsent 11ni. Alarahastuse tõttu ei pruugi ka tulemus olla piisavalt terviklik ning kvaliteetne. Karli Luige sõnul on linnapilt riigi visiitkaart, mida peab väärtustama.
Nii filmi- kui arhitektuurivaldkonnas toodi välja autori vähest väärtustamist. Filmi puhul ei teata tihti rezhisööri nime ning portfelli ning ka ehitiste puhul tuuakse välja ehitaja ning maksumus, harvem arhitekt.
Riik panustab täna küll sportlastele, kuid ka läbi filmi saab sama edukalt riiki tutvustada. Urmas Kõiv käis välja idee luua loominguline keskkond Eestis filmimisele, mida maailmas tutvustada. Eestis on olemas ressurss keskkonna loomiseks ning valitsuse tasandil oleks hea soodustada siin filmimist. Projekti kasulikkust ilmestab fakt, et Polli päevikud tõid Eestisse enam kui 30 miljonit EEK.
Kokkuvõttes lahendaks mitmeid valdkonnaprobleeme pikaaegne läbimõeldud ning eesmärgistatud tegevuskava koostamine riiklikul tasandil, mis välistaks projektipõhise mõtlemise nii filmi- kui ka arhitektuurimaastikul.
Kõikide klubiõhtute kokkuvõtteid loe SIIT
Palume osalejatelt TAGASISIDET, et tulevikus oma tegevusi ja teemasid paremini planeerida.
AITÄH!
Ankeedi leiad SIIT
