Seminar etenduskunstides osalejatele 15.märts 2011

Loov Eesti, Eesti Etendusasutuste Liit ja Eesti Teatri Agentuur korraldasid etenduskunstide valdkonnas juhtivatele isikutele seminari tutvustamaks loomemajanduse võimalusi. Esinesid loomemajanduses tegev ettevõtja Ville Jehe, majandusekspert Raivo Vare ning Anna Grzelec  Rootsi MTÜst TILLT, mis on tegev loomealade kasutamisel majanduse lisandväärtuse suurendamisel.

Ürituse eesmärk oli tõsta etenduskunstide valdkonnas tegutsejate teadlikkust loomemajandusest, leida uusi ideid koostööks teiste valdkondade ning erasektoriga, samuti leida võimalusi praeguse infrastruktuuri efektiivsemaks toimimiseks.

Ville Jehe: kasutage oma potentsiaali!

Loomemajandus- mis see on?
Ville Jehe andis osalejatele põhjaliku ülevaate loomemajanduse liigitusest ning terminoloogiast. Eraldi rõhutas Jehe erinevaid mõisteid, mida loomemajanduse defineerimiseks kasutatakse sh. loomeettevõtlus, loometööstus, kunstitööstus, kunstiettevõtlus jne. Eestis on kokkuleppeliselt kasutusel mõisted loome- ja kultuuriettevõtlus. Siinjuures tuleb olla tähelepanelik kasutades sõna „tööstus“, mis ei ole sünonüüm inglisekeelse „industry“ kasutusalaga.

Loomemajanduslikud alad on Eestis Konjunktuuriinstituudi andmetel jagatud järgmiselt: arhitektuur, audiovisuaalvaldkond, disain, etenduskunstid, infotehnoloogia, kirjastamine, kultuuripärand, kunst, reklaam, muusika. Hetkel töötab Statistikaamet selgema mudeli loomise eesmärgil.

Suurbritannia mudeli järgi on loomemajanduse valdkonnad toimimismehhanismide alusel jagatud kolmeks: kunst ja kultuuripärand, kuhu kuuluvad etenduskunstid ning mis vajavad üldiselt toimimiseks riiklikku toetust; meedia ja meelelahutus, mis on riigiti erineval määral toetatud, kuid rohkemal määral isemajandavad ning loovad äriteenused, mis on isemajandavad.

Jehe tõi välja ka UNCTAD liigituse loomemajandusest, mis jaguneb neljaks sisu alusel: pärand, kunstid, meedia ja funktsionaalne looming.

Kuidas majandada Eestis etenduskunste paremini?
Valdkonna kitsaskohaks on sektorite suur ebaühtlus majanduslikust aspektist. Eestis toimivad pikaaegselt näiteks arhitektuur ning meedia, kuid kunsti ning pärandit on läbi aegade riiklikul tasandil toetatud. Kiire edu on saavutanud uuemad sektorid nagu reklaam, kommunikatsioon ning infotehnoloogia, samas on Eestis väga kõrge potentsiaaliga veel väljaarendamata infrastruktuuriga alasid nagu disain.

Rääkides etenduskunstidest, rõhutas Jehe oma ettekandes etenduskunste iseloomuliku sõnaga „elamusmajandus“, mis annab sektori olemust hästi edasi. Jehe arusaamist mööda on teatrite majandamisel mitmeid võimalusi, kuidas muuta juba olemasoleva infrastruktuur efektiivsemaks ning pakkuda lisandväärtust.

Kõigepealt tõi Jehe välja asjaolu, et teatrid ei konkureeri tegelikult mitte omavahel, vaid teiste laiatarbe meelelahutusvormidega. Emori uuringu järgi vaatavad inimesed keskmiselt päevas üle 4 tunni televiisorit, veedavad üle 3 tunni internetis ning loevad üle 3 tunni lehti. Küsimus on selles, kuidas potentsiaalsed teatrikülastajad sellest tsüklist välja tõmmata, et nad oma vaba aja veetmise eelistusi sooviks muuta.

Eelkõige soovitab Jehe teatritel teha ulatuslikumat koostööd teatri kui kvaliteetmeelelahutuse kommunikatsioonil. Samuti on oluline vaadelda teatrit kui teenust ning mõelda teenusedisainile. Teatrikülastus  on tegelikult oluliselt  laiem, kui etendusaeg. Mõelda tuleks kompleksselt kogu teenuse ülesehituse peale alates sellest, kust infot ja pileteid saada kuni sihtgrupipõhise lähenemiseni välja.

Jehe tõi turunduse vaatevinklist välja, et 10 korda odavam on vana klienti teenindada, mõnes sektoris isegi 100 korda, kui leida uut, seega on lojaalsed teatrikülastajad kõige väärtuslikumad. Samuti on kasulik tekitada andmebaas külastajatest, kellele sihtgrupipõhiselt läheneda saaks. Andmebaasid on internetipõhiselt pileteid  müüvatel ettevõtetel olemas, kus tulevad teatrikülastajad välja ning mida edukalt kasutada saab.

Üks valupunkt on etenduskunstides pileti hind ning müügi meetodid. Täna on mõned teatrid silmitsi olukorraga, kus saalid on küll täis, kuid puudub igasugune ülevaade, kes teatrikülastajad on. Ettepanekuna toodi välja võimalus muuta pileti hind progresseeruvaks või segmenteerida pileti hinda sihtgruppide põhiselt.

Jehe tõi välja lisaks konflikti juhtimismudelites, kus on erakordselt oluline, et kunstilise juhi ning majandusjuhi vaheline koostöö sujuks. Samuti tuleb leida selge kompromiss teatri tegevuse fokuseerimisel kunstilise suuna ning majandusmudeli vahel.

Ville Jehe rõhutas ka ristturunduse olulisust teenuse disainis. Kasu on võimalik saada ka kaudsete teenuste tarbimisest, kuna ürituse külastamise kogutulu ei piirdu vaid piletihinnaga, vaid külastajad tarbivad ka ohtralt teisi teenuseid nagu taksosõit, ilusalong, restoranid, majutus jms. Suurbritannias peetakse külastuse kogumaksumust pileti hinnaga võrreldes 9-kordseks, Soomes on vastav koefitsient 5. Võimalik on seotud teenuste pakkujatega teha koostööd ning ristturundust.

Lõpetuseks viitas Jehe tehnika kiirele arengule, kus juba täna kasutatakse  etenduskunstides innovaatilisi lahendusi nagu 3D projektsioon laval ning prillid, mis teksti näitavad. Tehnika arengutega on hea kursis olla, uusi lahendusi huvitavalt ära kasutada ning leida oma tugevuste ja nõrkuste baasil oma koht meelelahutusmaailmas.

Raivo Vare: kuidas mõtleb rahastaja?

Kunstide rahastamise põhimõtted
Raivo Vare selgitas investori seisukohast motiive, mis ajendavad etenduskunstidesse aga ka kunsti üleüldiselt panustama ning milliseid samme investori huvi tekitamiseks teha on võimalik.

Teatavasti on avalikkuse silmis ettevõtte edukuse kriteeriumid usaldatav ja tuntud kaubamärk, osalemine ühiskondlikus elus, juhtide tuntus, puhas maine, tuntus ka väljaspool oma riiki, tihe mainimine meedias, suuremate puhul ka teatud rahvusliku uhkuse objekt. Investorsuhte puhul mängib rolli sissetulek ning teenimisvõimalus, kuid alatähtsustada ei saa ka valdkonnapõhist eneseteostust, rolli staatuse kindlustajana, tunnustatust ja võimalust jälgida, kuidas oma äri kasvab ja areneb nagu elusorganism.

Kunsti rahastamisel saab eristada spetsiifiliselt metseeni, sponsori ning investori motiive. Metseenlusel ja sponsorlusel on selge vahe – metseenluse puhul saame rääkida konkreetse rahalise huvi puudumisest. Olulist rolli mängivad aspektid nagu sügavam kultuurihuvi, kuuluvustunne, kuulsusevajadus või hoopis isiklik tutvus või soov heategevuseks.

Sponsorlusel on rohkem ärilist huvi. Investeeringu puhul on siinkohal eelistatud esemelised kunstivormid, kuna nende  investeerimisväärtus võib olla suurem. Reklaami puhul on teatud osas äriline motivatsioon esindatud, eriti sihtgrupi olemasolu korral. Reaalselt on tavaliselt tegu maksutehnilise toetusviisiga ehk sisuliselt sponsorlusega. Sponsorlus ja heategevus puhtal kujul on sarnane metseenlusele- ning lähtub pigem emotsioonidest, kuuluvusest või tekib tutvuse baasil.

Vare tõi välja, et nö „vana raha“ on kultuurilembesem. Kuna Eestis pikaajaline praktika puudub, siis täna „vana raha“ toetus on marginaalne ning tema hinnangul dekaadi-kahe jooksul pinnast metseenluse järsule suurenemisele ei ole. On fakt, et raha kaotab väärtust, seega tihtipeale investeeritakse ka jäävasse, mis kehtib eelkõige kujutava kunsti kohta.

Kuidas olla investorile atraktiivne?
Eesti puhul tuleb arvestada turu suurust, turg on väike ning eestikeelne, mistõttu suure turu mudeleid ei ole mõistlik juurutada.

Eriti oluliseks peab Vare vähemalt 3-aastase äriplaani olemasolu, mida täna enamustel etendusasutustel olemas ei ole. Täna on 1,8% teatri eelarvest on sponsorrahad, 60% ulatuses finantseerib teatrite tegevust riik, mis näitab, et arenguruumi on.

Metseenide ning sponsorite leidmiseks jagas Vare hulga soovitusi, mida etendusasutused lihtsalt teha suudaksid. Võttes arvesse metseenluse ajendeid, soovivad toetajad tihti vastu tänu või osalust, harvem tuntust. Sponsorite leidmiseks ning investeeringu põhjendamiseks on mõislik määratleda ära turg ning teha vähemalt 3-aastane äriplaan. Samuti on oluline luua vähemalt 3-aastane turundusplaan, mis hõlmab ka võimalike sponsorite leidmist ning mille tegevusi pidevalt ka järgitakse.

Vare soovitas mõelda ka väljundite peale nagu nimelised stipendiumid, samuti on mõistlik hetkel mittevajalik inventar  sh. nii pind kui ka rekvisiit välja rentida. Mõelda võiks partneritega ühistegevuse leidmisele, pakkuda uusi teenuseid, sh. arendada tasulisi teenuseid. Idee on ka luua komplekspaketid, milles pakutakse toetajale soodustusi, reklaamikontakte, avalikku tänu ning luuakse firmakinke. Võimalus on luua eraldi toetajate klubi, mis jälle rõhub ühetekuuluvusele ning tänutundele.

Investori meelitamiseks on Vare sõnul hea tähele panna ka Ville Jehe poolt välja toodud pilti eestlaste vaba aja veetmisest. Hea idee on muuta etendus pikemalt tarbitavaks tooteks teleülekannete või salvestiste näol, samuti tõi Vare välja turundusvõimalused koostöös partneritega, kes pakuvad lisateenuseid. Koostöö on oluline ka teiste kunstivormidega, mida on edukalt võimalik etenduskunstidega integreerida näiteks kunsti müügi/näituse põhimõttel. Outsourcingu puhul on oluline koordineerida kõrval-ja kaasnevaid tegevusi müügitulu (NB! Mitte kasumi!) jagamise põhimõttel.

Turu väiksuse tingimustes on isetasuvus kogu ulatuses siiski vähe tõenäoline, mistõttu on otstarbekas segmenteerida tegevus selle tasuvuse järgi ning pakkuda kõike metseenidele, mingit ärilist efekti andvat tegevust sponsoritele ja vaid tasuvat investorile.

Lõpetuseks rõhutas Vare, et kõige olulisem on teha koostööd teiste teatritega ning luua partnerite võrgustik kombineeritud pakkumiste jaoks. Samuti tuleb planeerida ärilisi ning turundustegevusi pikalt ette.

Anna Grzelec: TILLT loob ettevõtetele ja kunstnikele koostöövõimalusi

Rootsi ettevõte TILLT on 10 aasta jooksul viinud kokku kunstnikke ja ettevõtteid. Oma tavapärasest erineva pilguga ettevõtte tööd vaadeldes ja töötajatele igapäevatööst kardinaalselt erinevaid projekte pakkudes on TILLT suutnud kaasa aidata juba üle 80 ettevõtte probleemide lahendamisele.

Kuidas see toimib?
TILLT valib kunstniku, kes töötab ettevõttega ca 8 kuud. Kunstnik jälgib ettevõttes toimuvat ja koostab seepeale tegevusplaani. Eri üksuste vahelisi kommunikatsiooniprobleeme on lahendatud nt innustades töötajaid oma kolleege pildistama ja fotonäitust korraldama või siis teisele üksusele oma probleeme Charlie Chaplini stiilis filmi tehes esitades. Huvitava projekti viis ühes haiglas läbi kontseptualist ja kujutav kunstnik Malin Bellman, kes pani haiga töötajad patsiendi olukorda käivitades projekti „100 tundi koridoris” . Töötajad pidid nagu patsiendidki igaüks ühe tunni jooksul lamama koridoris raamil ja ootama, et arst nendega tegeleks. Projekt käivitas  elava arutelu haiglapersonali eetikast, suhtumisest nii nende eneste töösse kui ka haigetesse. Projekti tulemusena muutus haigla tegevus sedavõrd, et seni halvima tööandja tiitlit kandnud asutus sai peaaegu parimaks.

Mida kunstniku sekkumine ettevõttele annab?
Göteborgis juhtimisinnovatsiooni – ja tehnoloogiainstituudis uuring näitas, et ettevõttes tekib TILLTI projektide tulemusel parem üksteisemõistmine, paranevad omavahelised suhted ja kommunikatsioon. inimesed muutuvad avatumaks ja muudatustele vastuvõtlikumaks – projekti käigus on nad ju proovinud vägagi erinevaid  rolle ja aru saanud et mis on teistmoodi, pole tingimata halb. Selle tulemusena tõuseb muutub tootlikkus, vähenevad haiguspäevad ja ettevõtte maine tööandjana paraneb.

TILLTi projektijuhi Anna Grzeleci sõnul on raskeim ülesanne veenda ettevõtteid, et nad vajavad midagi, mille lõpptulemus ei ole ette ennustatav ja täpselt mõõdetav. Ka sobivate kunstnike leidmine nõuab omajagu pingutust.

Mida see annab kunstnikule?
Eelkõige huvituvad projektist kunstnikud, kes soovivad oma oskusi teistmoodi proovile panna. Neil on tugev sotsiaalne närv ja nad soovivad ühiskonnas midagi paremaks muuta. Projektis osalenud kunstnikud on maininud, et väga huvitav on jälgida, kuidas inimesed protsessi käigus kasvavad ja sealjuures muudavad ka kunstnikke endid. Mõne kunstniku meelest on väga huvitav töötada inimestega, kes pole varem kunstiga kokku puutunud.

TILLTi klientide hulka kuuluvad nii suured ettevõtted (Ericsson, ABB, Paroc jt) kui ka kohalikud omavalitsused, koolid, haiglad. „Meie teenust saavad kasutada kõik, kelle töö tasustamine ei ole tunnipõhine, „selgitas Anna Grzelec.

Rootsis juba üle kümne aasta tegutsenud ühendus TILLT kogub tuntust ka Euroopas. TILLT EUROPE eestvedamisel ja koostöös erinevate teadusasutuste ja konsultatsioonifirmadega (c2+i Hispaaniast, WZB, Sotsiaalteaduste uuringukeskus Berliinis ja Brüsselis asuva konsultatsioon i- ja uuringufirma KEA) koostati Euroopa Komisjonile ettepanekud, kuidas kunstnikud saaksid oma traditsioonilisest ärimeelsusest  erineva mõtteviisiga aidata kaasa ettevõtete edukusele.

Eesti teatri Agentuuri juhataja Ott Karulin:
„Tegu oli ühe esimese üritusega, mis oli keskendunud etenduskunstidele kui loomemajanduse osale.  Juba asjaolu, et etenduskunstide valdkonnas tegutsejaid oli kohale tulnud oodatust märksa enam, viitas sellele, et majandusliku mõju ning uute lähenemiste käsitlemine on väga olulised,“ kommenteeris Eesti Teatri Agentuuri juhataja Ott Karulin.

Loov Eesti tegevjuht Eva Leemet:
„Kunsti hästi korraldatud integratsioon ettevõtete juhtimismudelitesse on täna valdkond, millel on väga suur potentsiaal, kuid mida ei ole seni efektiivselt ära kasutatud. Rootsi kogemus suurettevõtete töö efektiivsemaks muutmisel avardas kindlasti meie etendusasutuste juhtide silmaringi võimaluste osas ning loodame innovaatilisi projekte tulevikus ka Eestis kohata.“

Ürituse korraldamist toetas EAS Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest ning Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eestis.

Esinejate materjalid saate alla laadida paremast tulbast.