„Kunstitöötajate hääle” esiküljel on kujutatud möödunud sügisel Tallinna Linnagaleriis toimunud Sigrid Viiru ja Taaniel Raudsepa näituse „Koridor” finantsaruanne, mille taustal joonistub kujukalt  välja rida praegusele kunstirahastussüsteemile iseloomulikke probleemkohti. Kõige põletavam on asjaolu, et valdav osa näitusetegevusest põhineb kunstnike tasustamata tööl. Kõige selgemalt võib seda kirjeldada isikunäituste puhul, mis toimuvad pealinna nonprofitesindusgaleriides, nagu näiteks Tallinna Linnagalerii, Kunstihoone galerii ja Eesti Kunstnike Liidu galeriid – viimaste puhul peab kunstnik tasuma lausa galeriiüüri. Seejuures on kunstnike  töö tasustamine problemaatiline igasuguse avaliku näitusepraktika puhul, kuna rahastusküsimused on enamasti jäetud kunstnike eneste lahendada.

Kes on kunstniku tööandja?

Fakt on, et näituse ettevalmistamine nõuab palju tööd, kuid huvitaval kombel on näituseprotsessis osalejatel (kunstnik, kuraator, näitusemaja, rahastaja) üsna erinev ettekujutus sellest,  kes peaks selles situatsioonis võtma enda kanda tööandja rolli. Kas see on galerii, kes tihti konkursi korras esitatud taotluste põhjal oma programmi koostab? Kas see on kunstnik, kes teatud juhtudel ise näituseprojekti algatab ja peab leidma selle teostamiseks vajalikud vahendid? Kas see on kuraator, kes grupinäituste puhul kunstnikelt töid tellib? Või on kunstniku tööandja hoopis ühiskond kõige laiemas mõttes? Sellisel juhul – millised on need avalikud  institutsioonid, kes peaksid vabakutselise kunstniku tööandja rolli kehastama ja kuidas? Olukorras, kus näitusetegevuse keskseks rahastusallikaks on Eesti Kultuurkapital, tegi „Kunstitöötajate hääle” toimkond rühmaintervjuu kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu liikmetega, et uurida, kuidas nemad tasustamata töö probleemi teadvustavad ja mõtestavad. Intervjuu käigus eristus kolm tüüpilist kunstnike näitusepraktika rahastamise  mudelit. Esiteks sihtotstarbelised isikustipendiumid, mille eesmärk on katta produktsioonikulud.

Teiseks loomingulised stipendiumid, millega otseselt ei kaasne näituse ettevalmistamise kohustus ning mille kasutusvõimalused on sellest tulenevalt vabamad. Kolmandaks näituseinstitutsioonidele või vabakutselistele kuraatoritele eraldatavad sihtotstarbelised stipendiumid, mille puhul otsustab kunstnike tasustamise küsimuse üle näituse korraldaja. Kõikide nende mudelitega kaasnevad spetsiifilised probleemid, mille tuumaks jääb siiski  valdkonna üldine alarahastus.

Isikunäitused ja sihtotstarbelised stipendiumid

„Koridori” näituse rahastusskeemi näitel on näha, et sihtotstarbeliste isikustipendiumid raames näituse produtseerimiseks eraldatud  raha kanaliseerub üldjuhul täielikult erasektorisse (ehituspoodidesse, transporditeenustesse). Eelarve puudujäägid kompenseeritakse kunstnike tasustamata töö kõrval sageli veel ka sugulaste ja sõprade vabatahtliku tööjõu ning tutvuste kaudu laenatud materjalide või tehnikaga. Informaalsete suhete osakaal professionaalsetes näitusemajades eksponeeritava näituseprogrammi teostamisel on üleüldse tähelepanuväärne aspekt. Võrdluseks võiks  küsida, kas keegi kujutab ette olukorda, et professionaalses kontserdisaalis esinevale lauljale mängib taustaks muusikat tema perekond, sest elukutseliste muusikute palkamiseks pole raha? Ometi tuleb ette, et näitust aitavad üles ehitada kunstnike sugulased. Kultuurkapitali rühmaintervjuu alguses kõlab väide, et kuulujutud, nagu eraldaks kultuurkapital taotluse eelarves lahti kirjutatud summast sageli üksnes poole, ei vasta päriselt tõele. Juhuse  tahtel tõestab „Koridori” graafik, et need pole ka päris alusetud, kuid olulisemgi veel on küsida, milline osa „Koridori” projekti kuludest kvalifitseerub niinimetatud blufi alla? Kas see ongi norm, et riigi ühes esinduslikumas galeriis näituse teostamiseks tuleb mobiliseerida kunstnike sotsiaalsed suhted ja kokku laenata tutvusringkonna isiklikus omandis leiduvad näitusekõlbulikud esemed?

Loomestipendiumid ja sotsiaalsed garantiid

Kunstnike loomestipendiumide osas on probleemid mitmes mõttes sarnased, kuivõrd enamasti kasutatakse seda raha ikkagi varem või hiljem näituse kontekstis eksponeeritavate kunstiteoste loomiseks, isegi kui kunstnikel on loomingulise stipendiumi puhul suurem vabadus otsustada, kas uue teose loomise eelduseks  on esmatarbekaupade soetamine, eluasemekulude eest tasumine või teose loomiseks vajalike materjalide ostmine. Kui lähtuda eeldusest, et kultuurkapitali eraldatud stipendiumid on mõeldud selleks, et kunstnikul oleks võimalus rahus töötada, kerkib üles rida küsimusi seda tööaega raamistavate tingimuste kohta. Nende seas on keskse tähtsusega vabakutseliste kunstitöötajate sotsiaalsete garantiide teema.

Võib ju väita, et näiteks kultuurkapitali üheaastased loomestipendiumid võimaldavad suhtelist sõltumatust eksistentsiaalsetest probleemidest, kuid kuna neile stipendiumidele ei rakendu maksud, tähendab see vabakutselisele stipendiaadile paraku väljaarvamist sotsiaalse turvalisuse süsteemist. Samal ajal on kõnealused  stipendiumid liiga väikesed, et nende eest saaks loometöö tegemise kõrval rahuldada ka esmatarbevajadusi, lubada endale tervise- ja pensionikindlustuse sissemakseid ja/või pidada üleval perekonda. Oluline on rõhutada, et sotsiaalse turvalisuse problemaatika ei puuduta sugugi üksnes kunstnikke, vaid kõiki vabakutselisi töötajaid, kunstivaldkonnas on probleem aga eriti terav tasustamata töö suure osakaalu ning töötasude madalate tariifide tõttu. Eesti  Vabariigi seadusandlus pakub kultuuritöötajate sotsiaalse turvalisusega seotud küsimuste ainsaks lahenduseks loovisikute ja loomeliitude seaduses sätestatud sotsiaalabi formaadi. Pikalt sissetulekuta olnud loovisik, kes on end registreerinud FIE na, saab loomeliidu kaudu taotleda kokku üheaastast miinimumpalga suurust toetust, millele lisanduvad elementaarsed sotsiaalsed garantiid, nagu näiteks tervisekindlustus.

Samal ajal ei tohi isikul olla teisi sissetulekuid, välja arvatud kultuurkapitali sihtstipendiumid. Sisuliselt on tegemist loovisikule rakenduva töötu abirahaga, kuid kas pole absurdne, et abiraha taotlemiseks tuleb registreerida ennast ettevõtjaks?

Kuraatorinäitused ja kunstnike töötasud

Kolmas küsimuste ring puudutab juba näitusi korraldavate institutsioonide ja kuraatorite kaasosalust kunstnike tasuta töö ekspluateerimises. Ka siin on keskseks probleemiks kunstivaldkonna alarahastatus. Kulka intervjuust selgub, et tihti näitusekorraldajad isegi ei taotle kulkalt produktsioonikulude kõrvalt  rahastust ka kunstnikele töötasude maksmiseks, pidades seda ilmselt juba ette lootusetuks ettevõtmiseks. Omaette küsimus on, et kui töötasu makstakse, siis vormistatakse mitmetes kultuuriasutustes võimaluse korral litsentsilepingud, mis on tööjõukulude seisukohast odavamad.

Litsentsilepingule rakendub üksnes tulumaks,  mis jääb töövõtja kanda, kuid litsentsilepingute maskeeringu all leiab sageli aset töösuhe, mille korrektne juriidiline vorm oleks töövõtu- või tööleping. Viimastel aastatel on kulka sellele ka tähelepanu pööranud ja nõudnud töösuhte puhul korrektsete lepingute sõlmimist. Kuna kunstiväljal ringleva rahastuse maht on majanduslanguse tingimustes kahanenud, ei kaasne nüüdse sotsiaalmaksude tasumise kohustusega mitte üksnes tööjõukulude

suurenemine alarahastatud tööandjale, vaid ühtlasi ka töötasude vähenemine töövõtja jaoks. Kultuuritöö maksustamine sotsiaalmaksudega on praeguses majanduslikus situatsioonis kahe teraga mõõk. Vabakutseliste kultuuritöötajate vaatenurgast on see kiiduväärne samm prekaarse olukorra paranemise suunas, sest Eesti Vabariigis kehtiv sotsiaalsete garantiide süsteem on kontributsioonipõhine, kuid teisest küljest on kurb reaalsus, et piiratud  ressursside olukorras toimub sotsiaalmaksude tasumine tegelikult sissetulekute ja/või kultuurilise mitmekesisuse kahandamise arvelt.

Eraldi mainimist väärib siinkohal ka sotsiaalne  ebavõrdsus rahvusvaheliste näituste korraldamisel. Tihti juhtub, et kõrgema elatustasemega riikides elavad kunstnikud nõuavad näitustel osaledes paremaid töötingimusi või esinemistasu, millele näitusekorraldajatel tuleb teatud ulatuses vastu tulla, et rahvusvahelisi näitusi saaks Eestis üldse korraldada. Seejuures kipub sageli olema nii, et rikkamates riikides elavad kunstnikud saavad suuremaid honorare kohalike kunstnike tasuta tööjõu ekspluateerimise  või madalate töötasude arvelt. See argument ei ole natsionalistlikult raamistatud – kui näitusel osalevatele kunstnikele töötasu maksmine oleks Eestis tunnustatud ja õiguslikult reguleeritud tava ning kehtiksid õiglased tariifid, oleks egalitaarsete töötasuprintsiipide järgimine lihtsam ka näitusekorraldajatele.

Selle artikli huvifookuses on näitusepraktika ning kunstnike töösuhe näitusi korraldavate institutsioonidega. Seetõttu on kaardistatud probleemide seast teadlikult välja jäänud kunstituru ja loomemajanduse problemaatika. Kunstiturust, mis tekitaks kunstnikele juurde veel ühe tööpõhise suhte (kunstnik ja tema  galerii), ei saa Eesti kontekstis arvestataval kujul rääkida. Kunstniku ja galerii suhe piirdub praegustes oludes pigem kliendisuhtega, põhinedes näituseüüril ja vahendustasudel, mis omakorda põhjustab arvatavasti suure osa reaalsete kunstiostude liikumise „põranda alla” ateljeevaikusse. Ent isegi kui Eestis oleks aktiivsem ka see turuosa, kus ostetakse kaasaegset kunsti koos sellega sageli kaasas käiva kriitilise ja diskursiivse sisu ning kaubastamist  vältiva vormiga, ei tohiks poliitilisel tasandil üha enam maad võttev loomemajanduse retoorika alla neelata mittetulundusliku kultuuriproduktsiooni eksistentsiõigust.

Mida teha?

Ainus aktsepteeritav lahendus välja toodud probleemidele on kunstitöötajate töö õiglane tasustamine. Omaette küsimus on, kuidas seda eesmärki saavutada. Kultuurkapitali rahastus  sõltub maksulaekumistest, mistõttu kulka ei saa anda näitusepraktikaga seotud töötasude katmiseks etteulatuvaid garantiisid. Loogiline järeldus oleks, et riiklikult finantseeritud kunstiinstitutsioonide puhul peaks näitustel osalevate kunstnike tasustamine olema garanteeritud ministeeriumi kaudu. Näiteks Rootsis kehtestati 2009. aastal MU-raamleping (rootsi keeles medverknings – och utställningsersättning), mis fikseerib riiklikult rahastatud kunstiasutustele  kohustuslikud kunstnike töötasu miinimumtariifid.

Pragmaatiline vastuväide oleks, et rikkas Rootsis tegutsevad kunstiinstitutsioonid hoopis paremates rahastustingimustes kui Eestis, kuid sellele vaatamata võiks Rootsi mudel olla eeskujuks ka meie „Põhjamaade tiigriks” püüdlevatele poliitilistele jõududele, kes oma kultuuripoliitikas pole seni kunstivälja tingimuste parandamiseks märgatavaid samme astunud. Kuigi MU-raamlepingu järgimine on Rootsis kohustuslik ainult riiklikele asutustele,  on seda lühikese aja jooksul asunud vabatahtlikult järgima teisedki kunstiinstitutsioonid. See tõestab kujukalt, et kunstnike tasustamata töö ekspluateerimine sõltub paljudel juhtudel valitsevast mentaalsusest, mistõttu on väga oluline, et riik saadaks välja signaali: kunstniku tööd tuleb tunnustada kui tööd.

Üks oluline, vastakaid arvamusi põhjustav küsimus on kunstiteose valmimiseks kuluva aja kvantifitseerimine. Kuna loovtöö rütm on  varieeruv, valmistab töötegemiseks kuluva aja täpne mõõtmine sageli raskusi isegi kunstnikule ning seda on ka tööandjal raske kontrollida. Ometi on kunstniku tööaeg teatud situatsioonides mõõdetav. Näitusetegemise kontekstis jaotub see järgmiselt: väljapaneku planeerimine, tööde installeerimine, kataloogi koostamine, avamisel osalemine, pressiga suhtlemine jne. Eespool mainitud MU-raamlepingus on ka nendele aspektidele mõeldud, kuigi prioriteet on eksponeerimistasude maksmine. Ka  viimaste puhul kerkib tariifide diferentseerimise küsimus, sest ilmselgelt ei kulu uusi töid eksponeeriva isikunäituse ettevalmistamise jaoks sama palju aega kui mõne varasema töö taasesitamiseks grupinäitusel. Siiski on oluline rõhutada, et kuigi kunstnike tööaja mõõtmine kuulub komplitseeritud ülesannete kilda, ei tohiks sellest saada takistus miinimumtasude kehtestamisele.

Meie käed on seotud

Eestis on kunstitöötajate töögrupp vestelnud kunstiteoste eksponeerimistasude üle nii kultuurkapitali kui kultuuriministeeriumi esindajatega. Ministeeriumitöötajad on leidnud, et tänases majanduslikus ja poliitilises situatsioonis ei ole ministeeriumi kaudu finantseeritud institutsioonide eelarve suurendamine  mõeldav ning kunstnike tasustamise küsimusega peaks tegelema kultuurkapital. Kulka seevastu leiab, et neil puuduvad selleks vajalikud vahendid. Majanduslanguse tingimustes on mõlemad positsioonid ilmselt põhjendatud, sest paratamatult nõuab kunstitöötajate tööja elutingimuste parandamine rohkem raha. Ometi saavad mõlemad institutsioonid kunstiväljal valitsevate töötingimuste muutmise eest seista: ministeerium, võideldes selle eest, et  kunstivaldkonna rahastamine riigieelarvest suureneks, kulka olemasoleva eelarve tingimustes oma prioriteete ümber mõeldes. Tasustamata töö tolereerimine kunstiväljal on lisaks eelarvelistele piirangutele seotud siiski ka mõtteviisi ja eetiliste prinstiipidega. Ka kunstiinstitutsioonid saavad häält tõsta ning avalikult kõnelda piiratud võimalustest.

Kunstitöötajad saavad oma probleemidele tähelepanu juhtides anda rohujuuretasandil  panuse olukorra muutmiseks, kas või näiteks oma töötingimusi avalikustades, õiglast töötasu nõudes ning oma tööpanust rahataotlustes ja projektiaruannetes võimalikult täpselt välja tuues. Rootsis kaasnes MU-lepingu kehtestamisega kunstnike algatatud monitooringuprojekt REK O, mis on oma tegevusaja jooksul aidanud väga palju kaasa töötingimuste läbipaistvamaks muutmisele näituse ettevalmistamisel, olles nii avaliku valvekoera rollis. See on Eesti  kontekstis järgimisväärne eeskuju, sest paraku jõuab info kunstnike tasustamata töö ning kunstitöötajate äärmiselt madalate sissetulekute kohta harva valdkonna siseringist väljapoole, kusjuures probleemi püstitamist ükskõik millises avalikus vormis kaldutakse sildistama lihtsameelse näpuganäitamise või agressiivse süüdistamisena. On tõenäoline, et kunstiväljal mitte töötav näitusekülastaja ei tea, millised on näitusel esinevate kunstnike töötingimused;  sageli ei tea seda isegi kolleegid.

Tasustamata töö problemaatika puudutab esmajoones kunstnikke. Ometi leidub üks oluline probleemkoht, mis seob kunstitöötajaid  laiemalt: see on sotsiaalse turvatunde temaatika. Kuna sotsiaalsed garantiid on proportsionaalsed sotsiaalmaksu sissemaksetega, vajab tasustamata töö kõrval tähelepanu ka kunstitöötajate madal elatustase. Isegi kultuurivaldkondade omavahelises võrdluses on kunstitöötajate sissetulek madalam kui teistes valdkondades. Kõnekas on juba fakt, et kultuuriministri ja tema asekantsleri aastane brutosissetulek kahepeale kokku, igakuiseid lisatasusid arvestamata,  jääb ligikaudu samasse suurusjärku 2011. aastal kultuurkapitali ja kunstnike liidu poolt kunstnikele eraldatavate mittesihtotstarbeliste stipendiumidega (arvutatud novembris 2010, mil prognoositav stipendiumide kogusumma oli 93 720 eurot, ministeeriumi palgad on avalik info). Kunstitöötajatele tähendab see, et olenemata, kas ollakse palgaline kuraator, vabakutseline kriitik või tihtilugu tasustamata töösuhtele allutatud kunstnik, pole väljavaated  tervisekindlustusele, tasustatud puhkusele ja haiguspäevadele, vanemapalgale, pensionile või töötu abirahale roosilised, isegi kui kunstiväljasiseselt eksisteerivad ka nendes küsimustes hierarhiad.

Mõned võimalikud lahendused

Kuigi töö tasustamine lepingute alusel, millele rakendub sotsiaalmaks, oleks kunstnike sotsiaalsete  garantiide seisukohalt juba oluline samm edasi, jääb sissetulekute ebaregulaarsus ning väiksus vabakutseliste kunstitöötajate jaoks sotsiaalse turvatunde saavutamiseks siiski ebapiisavaks ning seega ei tohiks sotsiaalmaksude rakendamine aset leida sissetulekute arvelt. Nii juhtus näiteks hiljuti Leedus, kus varasemalt käibel olnud litsentsilepingud on uute seaduste tõttu asendatud lepingutüüpidega, millega kaasneb sotsiaalmaksu tasumise  kohustus. Et raha pole vahepeal juurde tulnud, tähendab see projektide organiseerijatele tööjõukulude kallinemist, mis muuhulgas paneb eriti ebavõrdsesse situatsiooni vabakutselised kultuurikorraldajad ja omaalgatuslikud initsiatiivid.

Analoogse näite võib tuua ka Soomest, kus hiljuti maksustati loomestipendiumid, mille kestus on vähemalt neli kuud: kuigi stipendiumide maksustamisega stipendiumisummad suurenesid, peavad sotsiaalmaksu tasuma kunstnikud ise, kusjuures stipendiumid  ei ole kasvanud samas suurusjärgus, mida eeldab sotsiaalmaksu sissemaksete tasumine. Võimalik alternatiiv Eestis praegu kehtivale loovisiku seaduses sätestatud sund-fiestumise mudelile oleks vabakutselise kultuuritöötaja staatuse sisseseadmine, mis kehtib näiteks Austrias, Prantsusmaal, Serbias jm. Serbias tagab vabakutselise kunstniku staatus kohaliku kunstnike liidu kaudu elementaarsed sotsiaalsed garantiid (tervisekindlustus, pension), vahel  ka töötingimused (nt ateljeeruumid), kuid välistab muud sissetulekud. Eestis kehtiv FIE mudel on küll paindlikum, ent samas tuleb silmas pidada, et enamik kunstnikke professionaalsest sissetulekust ära ei ela. Serbia mudel tagab Eestiga võrreldes pikemaajalised sotsiaalsed garantiid arvukamale kunstitöötajate hulgale, kuid sealset elatus- ja palgataset arvestades võivad sotsiaalsete garantiide hinnaks olla allapoole elatusmiinimumi jäävad sissetulekud,  mistõttu paljud kunstnikud loobuvad nendest garantiidest. Austria ja Prantsusmaa mudel erinevad küll üksikasjades, kuid neid ühendab vabakutselise kunstitöötaja staatuse põhinemine iga-aastasel professionaalsest tööst teenitud sissetulekulävendil. Prantsusmaal on miinimumlävendi ületanud kunstitöötajatel võimalus maksta liikmemaksu kutseühenduses, mis vastutasuks garanteerib õiguse tervishoiule ja  pensionile. Miinuseks on jällegi sotsiaalse turvatunde ajutisus, sest sissetulekute olemasolu tuleb iga-aastaselt tõestada ja sissetulekud on loovtöös paraku ebaregulaarsed, kusjuures see ei kehti ainult kuude, vaid ka aastate lõikes.

Austrias eksisteerib ka kombineeritud süsteemi võimalus, kus osa sotsiaalmaksu sissemaksetest teeb vabakutseline kunstitöötaja ja puudujääva osa tagab teatud aastase sissetulekulävendi  täitmise korral riik. Ükski nimetatud mudelitest ei ole kunstitöötajatele hea elu tagamiseks täiuslik, kuid pakuvad näidetena võimalikest lahendustest kindlasti mõtteainet. Eesti kontekstis vajavad kunstitöötajate vaatenurgast kiiret lahendamist järgmised probleemid: tasustamata töö suur osakaal, töötasude väiksus ning sotsiaalse turvatunde puudumine, kusjuures viimane on suurel määral sõltuvuses esimestest. Õigus tervishoiule on  muuseas sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mistõttu see peaks kehtima tingimusteta kõikidele Euroopa Liidu elanikele ja selle peaks garanteerima elukohariik. Muude sotsiaalsete garantiide osas võiks aluseks olla esialgu aastane miinimumpalk. Viie aasta pärast, kui Eesti kurseerib tiigrina Põhjamaade faunas, võiks lävendiks loomulikult olla juba keskmine aastapalk, sest tasuta tööd ei tee siis enam keegi ja sissetulekud on korrelatsioonis  sooritatuga.

Allikas: SIRP