Eesti Kunstiakadeemias mõned aastad tagasi moe eriala lõpetanud neiu kaubamärk on disaineriaastates veel nooruke, kuid nagu ta ise ütleb, on Eesti moodki alles lapsekingades. Napist kogemustepagasist hoolimata räägib neiu enesekindlalt mida, miks ja kellele ta teeb.

Axonova viimase projekti vilju saab näha-katsuda-soetada homsest laupäevani ReUse Republicu uuskasutus-disainiturul Tallinnas, kus mitmete teistegi noorte disainerite tööd müüki paisatakse.

Disain, mis kasvatab inimesi

ReUse Republicule neli korda aastas – kaks korda toimub turg Tartus, teised kaks pealinnas – rõivabrändide laojääkidest uute disainitoodete valmistamise taga näeb Anna üllast eesmärki: «Minu jaoks on see projekt väga huvitav, sest ta on eetiline.»

«See pole aus, et keegi teeb neid asju, aga meie lihtsalt viskame ära, sest nad ei meeldi,» möönis neiu tarbijate ükskõikset suhtumist õmblejate töösse, mis mõnes riigis hommikust õhtuni orjatöö tegemist tähendab.

Anna sõnul tuleb inimesi mõtlema panna rõivaste tegelikule väärtusele: «Et seda keegi teeb, et selle eest makstakse kellelegi raha ja selleks, et puuvilla teha, raiskame hullult palju vett jne.» «Inimesi peab selles mõttes kasvatama,» teatas ta otsustavalt.

Eeskujuks on neiu ka enda tarbimisharjumustega – seisvad esemed viib ta Humana sorteerimiskeskusesse: «Tuli välja, et on hästi palju rõivaid, ma ei kanna neid, ära ka ei viska ja üle ka ei disaini sellepärast, et nad on kantud, aga kellelgi äkki läheb vaja – miks mitte?»

Maitse üle ei vaielda

Anna peab ReUse Republicu ettevõtmist tänuväärseks veel seetõttu, et noortele disaineritele pakutakse tegevus- ja teenimisvõimalust. Kuid moeäris ei saa kunagi päris vabad käed olla: «Me peame seda vahekorda hoidma, et mis müüb, mis on ilus ja ka disaini mõttes hea.»

Sellegipoolest kinnitas neiu, et realiseerib end antud projektis täielikult, kuna üldjuhul kujuneb tal igaks disainituruks välja terviklik kollektsioon. Näiteks viimasel ajal on ta enda loomingusse püüdnud viia Jaapani dekonstruktivismi.

Miks täpselt, seda Anna öelda ei oska, kuid enamjaolt valmivad tema käe all vabaajarõivaid, esemetest disainib rohkem pluuse (pilt 5, 6, 7) ning vorbib täisvillast kudumeid (pilt 4). «See on disaineri maitse,» järeldas neiu.

Ning ta tunnistab, et maitseid on erinevaid ka moetarbijate seas: «Näiteks enamik venelasi – neile meeldivad sädelevad, väga keerulised asjad, igasuguse dekooriga, vidinaid ja mida iganes peab olema. Aga eestlased ja jaapanlased – nendele meeldib rahulikum, vähem detailsem, ühte värvi ja toon toonis.»

Anna sihtrühmaks on aga temaealised, kahekümnedates noored naised, kes otsivad omanäolisust. «See on väga tore, kui on selliseid tavalisemaid inimesi, kes ei jälgi firma- või kaubamärki, vaid vaatavad, et on oma hea looga asi,» rõõmustas neiu.

Moelooja vajab Eestis unikaalsust ja kaasmõtlejaid

Tuleb tõdeda, et Maarjamaal disainiga rikkaks ei saa. Vaatamata tohutule tööle on Anna sõnul loomingust saadud tulu pigem nagu taskuraha. «Selleks, et moega Eestis ära elada, peab leidma niši, nagu näiteks Tiina Talumees leidis endale pidulike kleitide tegemisega,» oli ta kindel.

Kuid neiu on enda valiku teinud teadlikult: «Kas sa tegeled sellega, mis sulle meeldib, või sa teenid raha.» Pealegi teab ta edu saladust: «Peab leidma inimesi-kaasmõtlejaid, kes usuksid minusse ning minu ja enda võimalustesse.»

Pariisi tööle suundunud õest Svetast eeskuju võtta ja välismaale õnne otsima minna Anna vajalikuks ei pea. «Ma üldse ei taha Eestist minema minna. Arvan, et isegi siin saab midagi teha, lihtsalt peab natuke teistmoodi mõtlema.» Ning küll siis saadab edu ka mujal maailmas: «Miks mitte? Ma ei usu, et olen halvem!»

Allikas: Postimees