Indrek Kasela on rahvusvahelise investeerimisfondi Amber Trust siinse regiooni pealik, kelle vahendusel on investeeritud Balti riikide ettevõtetesse, peamiselt Eestisse, ligemale 2,5 miljardit krooni.

Ei kõla nagu kultuurikülje lugu? Pole viga, ajame asja veel segasemaks. Ütleme, et Indrek Kasela on 2010. aasta Postimehe kultuurivedur – sellenimelise tiitliga pärgame 2005. aastast peale aasta tõhusaimat mootorit, inimesi, kes on oma tegevusega toonud siinsesse kultuuri uue vaimse ruumi.

Just Kasela eestvedamisel ja isikliku rahakoti toetusel taasavas aprillis uksed Tallinna kino Sõprus, mis pärast Tallinnfilmi lahkumist Solarise keskusesse seisis kuid tühjana ja mida ähvardas sarnaste väikekinode saatus kogu maailmas – igavene uni. Vähe sellest – Sõprusest on praeguseks kujunenud midagi enamat kui kino – kultuuriasutus, kus toimuvad kontserdid ja hakatakse tegema ka teatrit.

Ent Kasela seisab ka teise uue kultuuritempli, Temnikova ja Kasela galerii avamise taga.
39-aastane kunstnikuhingega finantsgeenius ütleb ise nii, et kuna tal naisi, lapsi ja kalleid hobisid veel ei ole, paneb ta suure osa oma sissetulekutest donkihotlikesse projektidesse.

Kas olite väga pettunud, kui filmiajakirjanikud ei valinud 2010. aasta parimate kinolevifilmide esikümnesse ühtki teie, st Sõpruse kino pidava MTÜ Must Käsi levitatavat filmi?

Pettumus ei ole õige sõna, pigem olime üllatunud. Et… maitse… Nojah. Aga ärgem dramatiseerigem asja üle, alati jääb võimalus mõtelda, et kõik ajakirjanikud lihtsalt ei jõudnud meie enda jaoks olulisi filme vaatama. Inimlikult väga mõistetav põhjus – elus on ju muid olulisi asju ka, eks ole?

Olgu siis see kultuurivedur väikeseks lohutuseks. Meie arvates on Sõpruse taasavamine elavdanud siinset kinoturgu ja mitmekesistanud oluliselt repertuaari. Rääkimata sellest, et üks surmale määratud väikekino, mille saal, muide, on jätkuvasti Tallinna parim, vähemalt minu arvates, on päästetud. Müts maha!

Palun-palun! Ühinen Sõpruse kiitusega – see on Tallinna kõige kinolikum kino. Usun ka, et paljud praegu pealt 30stest on oma olulisemad filmielamused just vanast Sõprusest hankinud. Mu endagi keskkooliaegne – ma käisin

1. keskkoolis (praegune Gustav Adolfi gümnaasium – toim) – akadeemiline karjäär kannatas tihti sellepärast, et sai tundide ajal just Sõpruses istutud.

Ja Sõprusest ei arva hästi mitte ainult meie, ka Ulrich Tukur (nimekas saksa näitleja, kes käis saksa uue filmi festivalil Sõpruses esitlemas filmi «John Rabe» – toim) ja Markku Pätilä (Aki Kaurismäki filmide kunstnik, kes kandideeris koos Jaagup Roometiga Euroopa Filmiakadeemia auhinnale – toim) on leidnud, et nii ilusas ja õdusas kinosaalis pole nad varem viibinud.

Nii et kõike seda arvestades tundus ülekohtune, kui Tallinn oleks sellise oreooliga kino kaotanud, nii et vaatajad olnuks sunnitud valima üksnes kinovabrikute või suisa kaubanduskeskuste vahel.

Tuli härjal sarvist haarata. Kinodega on üldse üks veider lugu. Keegi ei kujutaks ju ette, et Eesti Draamateater pandaks kinni. Või mõni muuseum. Kino puhul tehakse aga mööndusi. Just nagu see olekski eralõbu, puhas meelelahutus. Ei ole. Vähemalt meie puhul.

Enne Sõpruse taasavamist lubasite, et sellest tuleb tõeline art house-kino (parema sõna puudumisel: väärtfilmikino – toim), kus kompromisse ei ­tehta. Mida see tähendab?

See tähendab seda, et meie filmid peavad olema hästi tehtud ja nende olulisust ei mõõdeta piletikasumi järgi. Need peaksid rikastama kohalikku kinopilti ja vaatajat – filmid, millel on midagi öelda, millel on kvaliteeti, millel on tähendust. Ka teatris ei ole nii, et hommikul teeme teatrit ja õhtul näitame samas saalis strippi. Korralikku repertuaarikino ei ole võimalik teha nii, et natuke näitame art house-filme ja siis üritame sinna vahele sokutada mingi kaheldava väärtusega publikumagneti, serveerides seda kunstina. Me peame oma vaatajast lugu ja ei taha, et ta oleks ainult kinostatistika number.

Sajast statistilisest inimesest saalis pakub mulle rohkem rõõmu see, kes need inimesed on – kui ma näen seal ärksamaid noori ja ärksamaid vanu, 12-aastasest punkarist Doris Karevani.

Aastat kokku võttes – suutsite te oma lubadusest kinni ­pidada?

Filmide hankimine on kulukas ja aeganõudev ning me teeme seda nii väikese seltskonnaga, et… oleme pidanud lootma ka teistele levitajatele. Ma ei usu aga, et oleme sellepärast mingeid kompromisse teinud. Mina küll ei tunne ühegi filmi pärast piinlikkust. Iseäranis rahul olen ma sarjaga «Fresh from Sundance», mille märgi all näitame maailma olulisima sõltumatu filmi festivali hoolega valitud palu, sealt olid pärit ka näiteks «Neli lõvi» ja «Paljad luud». Lihtsalt – Sundance’i vaimsus ja repertuaar sobib meiega kõige paremini kokku.

Kas ma sain õigesti aru, et ­ookeani taga käite te filme suisa isiklikult hankimas?

Nii on välja kukkunud, praegugi olen sinnapoole minemas. Ainult et see on nagu Otepää, ööbimiskohti on vähe, olen sunnitud haagiselamu hankima ja parkimisplatsil peatuma. Muidu on Sundance võrratu koht, punasel vaibal käiakse lumesaabastes, süüakse-juuakse kõrvuti samades kõrtsides, ole sa lihtvaataja või staar.

Ja teie äri – seiskub selleks ajaks?

Nii kaua kui tööasju on võimalik ajada telefoni ja interneti teel, ei pane mu ajutist kadumist suurt keegi tähele. Ja kolleegid teavad ja on juba harjunud, et ma kas olen barrikadeerunud koju või reisin. Ma ei ole nii osav, et oskaks tehastes nuppe keerata või suuri kollektiive juhtida, seega jääb mulle kõrvaltkiibitseja ja -arvaja roll, mis ei nõua esmaspäevast reedeni kodu-kontor-kodu marsruudil liikumist.

See, et meie lugupeetud ärimehed klassikalist kunsti kollektsioneerivad, muuseume rajavad või sporti spondeerivad, ei üllata enam kedagi, aga et keegi väikest kino peaks, ka mujal maailmas, seda ma ei tea. Ja sealjuures veel deklareeriks, et tegu on tõelise art house-kinoga. Miks teiesuguseid nii vähe on? Miks meie äriringkond pigem konservatiivne on?

Mul on alati olnud keeruline kunsti omada, ma võin kunstnikke esindada ja nende heaks tööd teha, aga müüja ja ostja suhtesse astuda… see tekitab mus ebamugavust. See on emotsioonide surumine merkantiilsusesse. Ma ei tituleeri end ka ärimeheks, enda meelest ma seda ei ole, ost-müük-vahendus pole mind kunagi huvitanud, selleks on ikka ettevõtete arendamine. See on ka mäng, aga teiste vahenditega, mitte lähtudes isikliku kasu motiividest. Kirjutage, et ma olen lihtsalt ettevõtluses tegev, finantsist, kes aitab teistel raha teenida.  

Aga seda, et miks, peaks kogujate endi käest küsima. Võin vaid oletada, et klassikalise kunsti kogumine on turvalisem, ka sotsiaalselt. Võib-olla on see ealine iseärasus. Ma ei tea, tõesti. Isiklikult olen küll alati väljas selle eest, et revolutsioon ei lõpeks Eestis veel ära või et ei manduks mõnusasse väikekodanlikku maailma, just sellisesse mudelisse, mis mujal maailmas on juba loodetavasti surmale määratud.

Nii et isiklikku kunstikollektsiooni teil ei ole?

Ei ole ja ei kavatse ka soetada. Mulle pakub suuremat rõõmu, kui kunstiteosed leiavad endale väärika kodu, ja ma olen saanud selle juures rolli mängida. Kunsti on mul kodus küll, aga seda ei saa pidada koguks, mis oleks ühtlasi kapitalipaigutus.

Aga film, kust ja miks ikkagi iseäranis kirglik huvi just selle vastu?

Lihtsaim vastus võiks kõlada nii. Tarkovski on öelnud, et filme turustatakse kui sigarette. Ja teatavasti tekitavad sigaretid sõltuvust. Samuti on ta öelnud, et teeb filme selleks, et aidata inimestel elada, isegi kui need ei tee alati õnnelikuks. Kirg filmide vastu on tegelikult vist sõltuvus, mis aitab elada. Igatahes on see parem sõltuvus kui sigaretid. Kuigi nagu igal sõltuvusel, on sel omad ebameeldivad kõrvalnähud, minu puhul nähtavaimaks –6 silmanägemine.

Mis mõttes on Temnikova ja Kasela galerii uut tüüpi, milleks seda on nimetatud?

Idee sugeneb sellest, et kunstnik vajab vahendajat, inimest, kes tema heaks tööd teeb. Olemasolevad galeriid pole aktiivselt tegelenud sellega, et siinset kunsti riigi piiridest väljapoole viia. Jah, meil on Raidpere, Semper, kes seda on iseseisvalt suutnud, aga nende kõrval ka palju neid, kes seni tähelepanuta, kuigi seda vääriksid. Nende asja olemegi püüdnud rahvusvahelistel kunstimessidel ajada. Eestis tehakse tegelikult häid asju, nii kunstis kui ka filmis – meie perifeeria on tinglik, sotsiaalsetes muutumistes olek on andnud muu maailma jaoks huvitava lähenemisnurga.

Meid võib nimetada ka mobiilseks galeriiks, mis ei tähenda seda, et meil Eestis näitusetegevust ei oleks. Jõudumööda üritame siia tuua ka olulist moodsat väliskunsti – kohe läheb lahti näiteks Lucian Freudi näitus. Mitte et seda ilma meieta ei toodaks, vaid et inimestel tekiks veelgi suurem valikuvõimalus – hariduslik aspekt sinna juurde.

Rõhutage kindlasti, et galerii ja Sõprus ei ole ühemeheooper, ikka sõprus- ja vennaskonna asi. Või pigem… naiskonna asi. Galeriid peab ju ikka Olga ja kino Tiina Savi. Mina üksnes assisteerin.

Tahtmine on taevariik; kui puudub vajalik ettevalmistus, on oluline ümbritseda end inimestega, kel see on olemas. Samuti vaimustun pidevalt uutest asjadest ja olen igapäevaselt suhteliselt distsiplineerimatu, seega vajan inimesi enda ümber, kes selles kaoses suudavad korda luua.

Ka lõppeesmärk on selles, et asi töötaks minust sõltumatult edasi – küsimus ei ole isegi rahas mitte, ma ei ole Eesti mõistes kuigi rahakas, vaid et sa teed midagi. Barjäärid ei ole nii kõrged, need on kõrged siis, kui keegi ei üritagi üle nende vaadata. Sama on nii kunsti kui kino puhul. Kui juba tegema hakkad, selgub, et nii mõnedki tipud on vallutatavad.

Te olete kusagil sõnanud, küll täpsemalt selgitamata, et sattusite juura ja äri juurde ainult asjaolude sunnil. Kuidas seda mõista tuleks?

Ma läksin ülikooli juurat õppima 1990ndatel, te ju ise mäletate 1990ndate algust, valida siis humanitaaria oli enese vabatahtlik asetamine vaesuse piirist allapoole. Ja juura oli sellepärast põnev, et sel hetkel tundus, nagu sa saaksid õigluse eest võidelda, ühiskond oli muutumises, sai kirjutada uusi seadusi. Juuraetapp sai mul siiski kiiresti otsa, kui selle edasiseks eesmärgiks osutus puhtalt raha teenimine. Nii et selles mõttes juhuslik valik jah, ajastule iseloomulik otsustuste edasilükkamine…

Ja nüüd maksate siis tagasi?

Et kompensatsioon või nii… Jah. (Naerab.) Võib-olla on nüüd tekkinud julgus teha rohkem seda, mis on hingele alati lähemal olnud. Üks homo soveticuse põhilisi tunnusjooni on ju allasurutud hirm süsteemi ees. Eks selle väljajuurimine ole võtnud siis nii kaua aega… Aga jah, see paralleelmaailm on kogu aeg eksisteerinud, see ei ole viimase paari aasta moehaigus.

Kui palju te olete Sõprusesse investeerinud, kui küsida tohib?

Numbrit küll ei tahaks öelda. Aga enamik ärimehi, arvestades selle summa suurust proportsionaalselt minu isiklikust varandusest, peaks mind hullumeelseks. Ma ise pole kunagi mõelnud, et see on minu pensionisammas. Kui sa tahad näidata natuke teistsuguseid filme, mitte latti alla lasta, pead paratamatult sellega arvestama, kasumlikkuses lõivu maksma. Muidugi, mingitest miljonitest me ei räägi. Investeerida tuleb nii palju, et Sõprus püsiks.

Küsin siis, kas te peate sellele jätkuvasti peale maksma või majandab asi ennast juba ise ära?

Saali renoveerimiseks, kuigi see ehk väga välja ei paista, tehtud kulutused on sellised, mida kunagi tagasi ei saa. Eesmärk on, et aasta-pooleteise pärast peaks kino ennast ise ära majandama. Eks me ürita nutikamad olla, me ei näita ju ainult kino, on ka kontserdid… kõiki üritusi ühendavaks lipukirjaks on aga seotus pildiga, visuaalse kunstiga. Sõprus peaks olema see koht, kus on võimalik realiseerida kõige hullumeelsemaidki ideesid, olgu see teater, film, kunst või muusika.

Projektitoetust olete riigilt ikka küsinud?

Ikka oleme, ja saanud oleme ka, aga John Cassavetesele (Ameerika filmi klassik, kelle retrospektiiv oli Sõpruses mais – toim) näiteks ei antud. Rohkem oleme seda saanud Euroopast. Selline süsteem toetada Euroopa filmide levikut on iseenesest hea. Aga sellele ei saa oma tegevust üles ehitada.

Kas olete juba tähele pannud, et riik on Sõpruse suhtes kuidagi nõutu – ilmselt sellepärast, et üht kahesaalilist väärtfilmikino peab ta juba üleval pidama, ja nüüd siis veel teie ka…

Meid ülal pidama ei pea. Toetust võiks siiski vahel anda.

Mida te oma kolleegile Artisele sooviksite?

Pea püsti, selg sirgu ja rohkem koostööd! Ja vähem kompromisse repertuaari valikul!

Indrek Kasela

•    Sündinud 10. detsembril 1971. Lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi. Omandanud kõrghariduse Tartu ja New Yorgi ülikoolis. Töötanud advokaadi, Tallinna Börsi tegevdirektori ja investeerimispankurina.

•    Ta on mõjuka rahvusvahelise investeerimisfondi Amber Trust siinne esindaja. Kuulub ettevõtete Premia, Toode, Salva Kindlustus, ELKE Grupp, EPhaG, Pharmsynthez, PKL, ELKO Grupa ja BAN nõukogusse.

•    Hingelt kunstnik.

Galerii tõi Freudi pojapoja kunsti Tallinna

Temnikova ja Kasela galerii avab täna nimeka Briti kunstniku Lucian Freudi graafika väljapaneku. 1922. aastal Berliinis sündinud ja pärast Teist maailmasõda peamiselt Londonis elav ja töötav Freud on tunnustatud briti maalikunstnik, Sigmund Freudi pojapoeg, kes on Man Rayd, Max Ernsti, Francis Baconit jt maailmanimesid isiklikult tundes näinud pealt peaaegu terve 20. sajandi kunstiloo kulgemist.

2001. aastal maalis ta skandaalse Briti kuninganna portree, 2008. aastal püstitas Lucian Freudi maal Christie’si oksjonil hinnarekordi kui kõige kallimalt müüdud elus kunstniku teos. Tema näitusi on toimunud mitmel pool maailmas alates New Yorgi moodsa kunsti muuseumist kuni Pompidou’ keskuseni. Näitus on avatud aadressil Müürivahe 22. (PM)

Allikas: Postimees