Naastes pühade-eelsest Helsingist, kus iga prügikastikleebiski kuulutas Soome pealinna saamist 2012. aastal maailma disainipealinnaks, kandusid mu mõtted paratamatult disainile.

Meie põhjanaabrid on disainipealinna tiitli igati ära teeninud: see on suur tunnustus kogu riigi disainipoliitikale ja ka disainerite loomingule. Eestis on samuti arvukalt diplomeeritud ärksaid disainereid, kellest paljud peavad oma annet kulutama kardinasalongides aknakatteid kavandades, kuna nad mujal rakendust ei leia.

Ometi võiksid nad oma oskusi ja teadmisi kasutada meie elukeskkonna parandamiseks. Selles osas on meil (ja kogu maailmal) Soomest palju õppida. Kõik algab põhimõtteist.

Kõrgeltarenenud kodanikuühiskonnaga Soome lahe põhjakaldal oleks ennekuulmatu, kui üks ettevõte hangiks oma töökodadesse, kontoreisse või puhketubadesse küsitava kvaliteediga välismaist mööblit, valgusteid vms – seal kasutatakse kirjutamata reegli järgi iga firmahoone ehitusel, remondil ja sisustamisel ainult kodumaist toodangut.

Samamoodi võiksid endast vähegi lugu pidavad Eesti ettevõtted käituda ja oma tegudes (näiteks alates sisekujundusest ja lõpetades firmakingitustega) eelistada eestimaist.

Loomulikult on säästuajal iga sent arvel ja eritellimusena valmistatud tooted on alati kallimad (tõsi, tavaliselt peavad ka ajaproovile vastu) kui tuhandetes eksemplarides vorbitud esemed, aga disaineri kavandatu ainulaadsus annab igale kooslusele hindamatu lisaväärtuse.

Tagasihoidlikult alustades piisab, kui näiteks lasta disaineril projekteerida ainult valgustid ja/või istemööbli asutuse vestibüüli või esindusruumi. Hea vormiga esemete esteetika muudab ka inimeste arusaamu ja vajadusi.

Üks kena funktsionaalne disainese (olgu see tool, riidenagi või midagi muud ) võib tekitada lausa nõudluse. Seejuures pole vähetähtis ka asjaolu, et iga eseme valmistamine annab tööd paljudele inimestele, teiste disainitoodete potentsiaalsetele tarbijatele.

Soomlaste kodudes saab külaline nende disainiarmastusest aimu Aalto taburettide, Tapivaara leentoolide, Savoy vaaside, Francki anumate, Oiva Toikka klaaslindude jms kaudu. Olles maast madalast ümbritsetud eelnimetatute ja veel paljude teiste tipptegijate kavandatud, ajatut ilu kehastavate stiilsete esemetega, ei kujuta nad elu teistmoodi ette.

Seejuures leidub igas peres lugudega lemmikuid, mida pärandatakse põlvest põlve. Eestiski oleks aeg mõtteviisi muuta – anda roheline tee kodumaisele disainile ja tooteloomele (millega kaasnevad uued töökohad), nagu teevad meie põhjanaabrid.

Allikas: Postimees