Piia Ausman: Kas kunst on olemas või olematu?

Rääkides kunsti olukorrast Eestis, on arvamusi palju. Toome teieni Haus Galerii perenaise Piia Ausmani arutelu kunsti olemusest, kandvatest väärtustest ning suhtest Eesti ühiskonda.

Kuidas defineerida kunsti eesmärgiga mõista, millest tema olemine või mitteolemine sõltub?  Kui keskenduda kitsamalt kujutavale kunstile, siis võime öelda, et kunst elab piltides, kellegi loomingulises eneseväljenduses. Nõnda defineerides on kunsti palju, sestrohkelt on neid, kelle jaoks kunst on eneseväljenduse  vahend. Kunstike ateljeed, näitusesaalid, galeriid muuseumid on tulvil piltidest, mis pretendeerivad parnassile. Vaatamata sellele, kas pildid parnassile jõuavad, on autorite püüdlus siiski sama-  visualiseerida sisemaailma või väliskaemusi ja paisata need läbi looja interpretatsiooni maailmaruumi, tõlgendades midagi isikupärasemalt ja teisiti, kui on selle millegi nähtav reaalsus. Kunst on intellektuaalne väärtus, mis lõõgastab materiaalset, tihti stressirohket maailma ning paneb meid mõtlema eksistentsiaalsematele kõrgustele. Kunstil on oma koht, funktsioon ühiskonnas – balansseerides, lõõgastades või sõnumeid kandes.

Järgmine küsimus on siinkohal, mida me infoga peale suudame hakata ja millest sõltub see, kas loominguline pingutus tulemit kannab? Kuidas jõuab kunsti tarbijani, täitmaks oma püha kohust tõelise kunstina, õigustades oma eksistentsi ja pakkudes ühiskonnale lisaväärtust?

Kuidas jõuda inimesteni?

Kunstil on ühiskonnas oma reeglitega teatrilava. Kui noor kunstnik lõpetab kunstiõpingud, on tema esimeseks mureks jõuda oma teostega . Millised on kriteeriumid, et tema looming avalikkuse ette jõuaks? Valikud sõltuvad siinkohal galeristidest ja kuraatoritest, kes mingil põhjusel üht või teist teost avalikus ruumis eelistavad. Siiski – heas kunstis on alati miski, mis on üle aja, ruumi ja kriteeriumite ning millel on suuremad võimalused ühiskonnas sõna võtta.

Üldpildis sõltub tulemus ikka ja alati talendist. Kui kunst on mõtte- ja emotsioonitühi jäädes üksnes visuaalse mängu tasandile, võib ta olla huvitav vaid lühikeseks hetkeks.  On kunstikke, kes on loonud üksikuid teoseid, mis kõnetavad vaatajat enam, kui kellegi aastatepikkune looming.

Seega-  kunsti jõudmine avalikule lavale sõltub kunsti sisemisest kvaliteedist. Me galeristidena võime anda nõu: „Koosta korrektne portfolio, lisa sinna CV ja astu sisse mõnest kodulinna galerii uksest, et saada oma töödele esmane hinnang.“ Või „Koosta internetilehekülg üles ja anna sellest teada kasvõi umbropsu üle maailma galeriidele ja vaata, mis juhtuma hakkab.“ Kui kunstnik tegutseb, on sellel alati mingi tagajärg nagu teatrilaval: loo endale võimalused hinnanguteks, mis sind avalikkuse ette võivad tuua, et ka sina oleksid üks neist, kes mängib läbi kunsti ühiskonnas mingit rolli.

Millised võivad aga olla hinnangud? Me ei peaks sellest loojatena niiväga hoolima. Me peame jääma kindlaks oma isikupärale ja olema tugevad sünteesima sellest omi järeldusi. On olemas tunnustatud galeriid ja galeristid, kes näevad ära loomingu perspektiivid ja keda võib usaldada ning kelle soovitusi võiks kuulata, et edasi liikuda. Siiski peab iga kunstnik avama mõned uksed ise, sest tõenäosus, et kedagi tänavanurgalt leitakse, on väike.

Mis on kunstiturg?

Kui me oleme teinud õigeid valikuid ja pälvinud tähelepanu ja ekspositsiooni, saab hakata kõnelema kunsti tarbimise ringist. Kunsti tarbivad võrdselt kunstiostjad, näitustekülastajad ja kunstihuvilised, kes saavad elamusi kunstiraamatutest, – filmidest või muust kunsti vahendavast meediast. Kunsti hoiab elus igasugune kunsti tarbija olenemata sellest, kas ta selle tarbimise eest midagi maksab või ei maksa ning samaväärselt ka see, kes kunsti toetab. Kunsti tarbimisel on mitmeid väljundeid, kuid enim armastame me siiski kõneleda kunsti turust.

Meile meeldib spekuleerida, kuidas turg erinevates paikades toimib. Meile meeldib analüüsida ahelat kunsti tekkest avalikkuseni jõudmiseni, edasi selle tarbimiseni ja tarbija reaktsioonini.  Nimetatud ahel, suuremal või vähemal määral materiaalseid väärtusi loov, on mõistagi olemas. Vaatamata sellele, et kunsti väärtust ei mõõdeta vaid rahas, toimivad Eestis muuseumid, näitusesaalid, galeriid, kunstioksjonid. Kui võrrelda Eesti mastaape suuremate riikidega, vastab meie kunstiruum riigi arusaamistele kunstist vastavalt oma oskustele ja võimalustele.

Miks on Eestis kunsti vähe?

On objektiivne öelda, et kunst on Eestis alafinantseeritud, kujutavat kunsti ei toetata piisavalt, kunsti ostjaid võiks olla rohkem, meie kunst võiks liikuda selgemini rahvusvahelisel areenil jne. Täna on kunst Eestis on liialt marginaalne valdkond. Samas ei peaks me selle pärast kurvastama vaid hoopis mõtlema, kuidas kunsti tarbimise kvaliteeti tõsta.

Selleks, et kõneleda loometurust, loomemajandusest ja sellest, et looming oleks ühiskonnas kõnekas ja täidaks oma funktsiooni, peame me alustama ühiskonna enda mõistmisest. Me ei saa võrrelda ennast Londoniga, kui me oleme Tallinn. Võime tänases päevas öelda, et meie ühiskonnas väljakujunenud käitumise psühholoogia ei toeta ja ei eelista kujutavat kunsti ega näe selles piisavalt võimalusi, kuidas valdkonda ühiskonna vankri ette paremini rakendada. Võikseime kunsti tarbimise taseme tõstmise peale mõelda – kuidas muuta suhtumisi kunsti, mis on tekkinud tänu meie endi ajaloole ja  kujundanud meie eelistusi ja mõtteviise?

Kunst on elu lisaväärtu, kuid on muu analoogsega (teater-film-muusika) võrreldes siiski sekundaarsel kohal. Miks? Alustada võiks teadvustamisest, miks kunstiga läbikäimine on vähene ja miks vajame tegelikult ühiskonnas enam kunsti. Mis toob meile vaimsel plaanil kasu ja tasakaalustab meis ühiskonnaprotsesse läbi suuremate väärtuste? Kui oleme neile küsimustele vastanud, saame ehitada kunstile suurema lava ja öelda kõvema häälega, et kunst on olemas ja õigustab oma olemasolu.

Meie ühiskonnas on kunstilava väike kuid kunst oma loomuse ideaalis peaks omama suuremat sõnajõudu. Ollukorra muutmine aga sõltub nende inimeste tööst, kelle teha ja mõjutada kunsti käekäik on. Kui me mõtestame endale selge ja ühise eesmärgi, millisena me kunsti oma avalikus ruumis näha tahame, milline peaks olema selle roll, kui tahame panustada  intellektuaalsetele väärtustele, siis leiame ka vajalikud vahendid.

Tahtmata olla pessimistlik, näib hetkel, et ühiskond ei suuda ega oska piisavalt intellektuaalseid traditsioone, nende mõjujõudu ja rolli väärtustada. Vastus esimesele küsimusele – mõistagi on kunst olemas, kuid ta on liiga vähe väärtustatud, et eksisteerida  iseenesestmõistetavalt. Kunst peaks olema ühiskonnas kõigi selle lisaväärtuste reas nähtavalt iseenesestmõistetavam, kui ta on seda täna. Selleks ei pea looma juurde näitusesaale vaid tõsta tuleb ühiskonna haritust, kunstivaldkonna ja selle väärtuste teadvustamisel.

Piia Ausman, Haus Galerii