Ärimehest kirjanik ja kunstikoguja peab üheks oma olulisemaks ülesandeks kujundada oma lastes iseseisvat analüüsi ja mõtlemise oskust, mis aitaks läbi hammustada meie ümber valitsevaid turunduse sõnumeid.

Armin Kõomägi, nii Säästumarketite keti ühe rajajana kui nelja ilukirjandusteose autorina, kogunisti Tuglase novelliauhinna võitjana tuntuks saanud ärimees-kirjanik ei salga, et ta on ise sellise kapitalistliku süsteemi osake – ja üldse mitte eeskujulik osake –, mida ta oma hiljuti ilmunud viimases romaanis «Hea firma» sarjab.

Aga see kõik pole nii lihtne, sirgjooneline ega ühene.
Olles oma äritehingute tulemusena küündinud koguni Eesti 150 rikkama inimese hulka, on Kõomägi (42) püüdnud toimida nii, et majanduslik kasv, kasv ja veel kord kasv, kasv iga hinna eest, poleks ainus mantra ega jumalus. Jah, see paistab tühine, ehk isegi tobe näide, aga ta on püüdnud elada nii, et iga kord, kui toob koju ühe uue asja (mis pole mõistagi toit), viib ühe asja kodunt minema. Kui võimalik, siis isegi kaks. Ent seesugustest väikestest isiklikest sammudest saavadki alata muutused, mis lõpuks võtavad globaalsed mõõtmed.

Kõomägi äripartner Indrek Prants on avastanud oma boheemlaslikult piirideta mõtlevas sõbras viimastel aastatel üha enam maailma saatuse pärast südant valutava kodaniku. Kõomägi tunnistab, et sellise meelemuutuse eest tänab ta suuresti elukaaslast Katit, kes on hästi kokkuhoidlik ja keskkonnatundlik.

Võrreldes 20 aasta taguse ajaga vaatab valdavalt investeeringute haldamisega tegelev Kõomägi teistsuguse pilguga ka oma ettevõtmiste peale. Uut ettevõtmist plaanides küsib ta nüüd äripartneritega, miks seda oleks vaja ka mitteomanikele. Teiseks küsib, kas ettevõtet on tegelikult vaja ka peale selle, et see tõotab kasumlik tulla. Ja lõpuks: isegi kui seda ettevõtet on vaja, kas see on ka hea?

Kuidas saavutada elus selline seis, et oleksid vaba ning saaksid teha asju, mis tegelikult meeldivad?

Kusagilt tuleb aega leida. On inimesi, kes on löönud linnaelule käega, läinud väiksemasse asulasse elama, äärmisel juhul metsa, ja siis seal elades leidnud, et väljaminekud on palju-palju väiksemad, mis tähendab, et pead ka vähem raha teenima ja seega võidadki vaba aega. Loodusele lähemal, kultuurist kaugemal. Kõiki selline elu muidugi ei rahulda. Aga ka linnas on võimalik end kulukatest ahvatlustest eemale mõelda ja rohkem meeldivale pühenduda.

Teie äsjailmunud raamatu üks peaideedest on jätkusuutlik kahanemine. Kui palju te ise sellesse usute?

Jätkusuutlik kahanemine on öeldud väikese tasakaalustava irooniaga igal pool eeskujuks toodud jätkusuutliku majanduskasvu vastu. Pealtnäha tundub ju kasv nii loogiline, nii ilus, et hinge võtab kinni. Aga hakkame kas või trotsi pärast vaidlema: kõik ei saa kasvada kogu aeg, sest ressursside nõudjaid ja tarbijaid tuleb pidevalt juurde. Alustame inimesest. Võrreldes näiteks rottidega, keda samuti tuleb juurde, vajab inimene kordades rohkem: rott ei pane ennast riidesse, ei sõida autoga… lähimasse viljasalve seda rüüstama, ta läheb jala. Selles mõttes on inimene palju ressursikulukam liik.

Mulle tundub, et samal ajal kui inimesi pidevalt juurde tuleb, jääb õnne ja rahulolu hulk heal juhul konstantseks. Kui võtame miljard viimati juurde sündinud inimest ja mõõdaksime ära nende õnnekoefitsiendi ning võrdleks seda üle-eelmise juurdetulnud miljardiga, siis ma ei imestaks, kui seitsmes miljard osutuks kuuendast vähem õnnelikuks. Enamus maailma juurdekasvust sünnib küllusest eemal, suurendades niiviisi tasakaalustamatust.
Kahanemise mõttemall peabki viima meid tasakaalupunktile lähemale. See ei ole mingi luul. Näiteks Inglismaal on poliitikud arutanud sellist loosungit nagu «Stop with two», et ärme teeme rohkem lapsi kui kaks. Aga nad ei julge sellega veel välja tulla, sest see põrkub tänaste arusaamistega inimvabadustest ja -õigustest, rääkimata erinevate religioonide tõekspidamisest. Tehke sugu ja saagu teid palju. Aga kui palju? Sellele pole mõtet pühakirjadest vastust otsida. See on suuresti teaduslik-pragmaatiline küsimus.

Paljud teadlased on pakkunud jätkusuutlikuks rahvaarvuks siin planeedil 1 kuni 2 miljardit. Inimestes on vist geneetiliselt sees, et palju järglasi on hea. Ilmselt pärineb see agraarühiskonnast, kus iga laps oli perekonnale hädatarvilik töökäsi. Aga nüüd valitseb maailmas tööpuudus ning, see võib kõlada võikalt, aga meie hästivarustatud sünnitusmajad toodavad seda tööpuudust aina juurde.

Aga lapsed on meie tulevik!

Väga õige! Kas me tahame, et meie lapsed hakkavad elama ülerahvastatud maailmas, kus elatakse töötu abirahadest ja sünteetilisest toidust?

Kui Eestis sünniks vähem lapsi, siis sureme varsti välja.

Ega kogu planeeti saagi ühe vitsaga lüüa. Võib-olla on Eesti selline piirkond, kus on just parasjagu inimesi. Mõned arvavad, et meid on liiga vähe. Tegelikult tuleks teadlastega koos välja arvutada palju meid siin olema peab, et meie kultuur säiliks ja areneks, et majandust oleks piisavalt heal tasemel rahvusriigi rahastamiseks. Oleks meil kõigil kindel siht silme ees.

Teie jutt jätkusuutlikust kahanemisest läheb vastu inimloomusele, mis tahab ju, et saaks muudkui rohkem asju.

Aga miks ei võiks need asjad pidada vastu vähemalt viis hooaega? Miks peavad riided poole aasta pärast moest välja minema? Vaata, mida Reet Aus teeb – ta võitleb fast fashioni vastu. See on tõesti kohutav, iga kuu tuleb uus mood ja kuhu läheb kõik vana? Loodan, et mu tuttavad moeinimesed ei pahanda, aga kui me looksime moodi mitte kaheks-kolmeks kuuks, vaid kümneks aastaks, astuks maailm sammukese õigemas suunas.

Kuidas te kujutate ette senisele kasvumantrale pidurit tõmmata?

Ega ma kujutagi. Nii naiivne ma ka ei ole, et kirjutame uue õpiku ja kasvabki peale uus põlvkond, kes käib poodidest suure kaarega mööda. Aga ma usun, et elu ise sunnib mingisuguseid muutusi tegema. Lihtsalt siiamaani on inimene elanud kogu aeg kasvavates tingimustes. Kuid viimastel aastakümnetel on hakanud osad ressursid kiiresti kahanema.

Mis on olnud teie äride eesmärk? Usun, et risti vastupidi sellele, millest siin seni rääkisime.

Ma ei salga, et äri tahab kasvada, kasumit teenida. Aga äri võib olla igasugust. Näiteks, ega tehnoloogilises arengus ole ainult saatan peidus. Kui me loeme asju järjest rohkem netist, jääb järjest rohkem puid alles.
Ma ei salga ka seda, et olen ise sellesama süsteemi osake, ja üldse mitte mingi eeskujulik osake. Olen samamoodi nagu kahe näoga Jaanus. Aga ma proovin mingisuguseid samme teha ja eelkõige proovin ma oma kahte last vastavalt kasvatada, sest nendest sõltub isegi rohkem kui minust. Katsun elada nii, et kui toon koju ühe uue asja, mis ei ole toit, siis viin ühe asja kodust minema. Kui võimalik viin kaks asja.

Viskate päris ära või annetate kellelegi?

Ära viskan siis, kui asi on täitsa läbi. Kõige rohkem viin taaskasutusse. Näiteks, kui mul on korralik jope, mida ma ei kanna, ja kui annan selle isale, siis ta pistab selle kappi, sest ta kogub asju – ta on sellisest generatsioonist. Sellega ma ei päästa mitte midagi. Aga kui viin jope taaskasutuskeskusse, siis keegi ostab selle sealt kahe euro eest ära. Sellel on mõte.

Kust te sellele mõttele tulite?

Mu naine on hästi kokkuhoidlik ja keskkonnatundlik, tema on mind kindlasti palju selles osas mõjutanud. Ma loen ka pidevalt keskkonna-alast kirjandust, päris palju selleteemalisi dok-filme on saadaval. Mõni võib neist ka veidi imala stiili otsa komistada, sest keskkonnatundlikkus on hetkel aktuaalne ja popp. Ent samal ajal leiab kindlasti ka ohtralt mõtlemapanevat ja silmaringi avavat asjalikku infot.

Mida te oma laste mõtlemises ja suhtumistes püüate arendada?

Kõige rohkem sooviksin neile hästi iseseisvat analüüsi ja mõtlemise oskust. Meie ümber valitseb ju turundus oma sõnumitega, alates toodetest ja lõpetades poliitikaga. Sul peab olema nii palju mõistust, et näeksid turunduse taha. Muidu jooksed kogu aeg viie rikkama riigi hulka või ajad kõige ägedamat pesupulbrit taga. Tahan, et mu lapsed mõtleks ise, et neil oleks võimalikult ülevaatlik käsitlus elust kui sellisest, kuidas üldse maailmas asjad käivad. Ja et isegi kui nad on Facebookis kaks tundi silmi pahupidi keeranud, tulevad nad sealt välja ja saavad aru, et see ei ole kogu elu, vaid ainult üks osa sellest.

Kuidas teil sellise eluhoiaku kujundamine edeneb?

Läbi isikliku eeskuju ja ühiste arutelude. Seda ei saa peale suruda, et meie peres mõeldakse niimoodi! Jõud ja käsk on eelkõige armee jaoks.
Toon ühe näite. Käisime ühe lapse kooliga jõulude ajal kirikus (ma ei ole religioosne inimene, keegi meie perest ei ole), lapsed laulsid laule ja mitte ainult jõuludest. Siis tuli preester ja ütles: «Kõik püsti!» Ja mulle ei meeldinud see. Ta võib nii öelda oma kogudusele, kus kõik teavad, et nii käibki, aga ta peab arvestama, et rahva seas võis olla ka ateiste või agnostikuid või teiste religioonide järgijaid. Miks ta ei võiks öelda ette kaks lauset, et oleme kristlikus kirikus ja meil on selline komme, et olge hea, tõuske püsti. Ja kui kõik ei tõuse, ei ole sellest midagi, sest kõik ei palu jumalat. Aga kõik püsti ja palume! – see ei ole hea mu arvates. Seal on oht, et hakkad juba esimesest klassist peale alluma pimesi sellistele korraldustele. Kui praegu tuleks mõni mees uksest sisse ja ütleks, et nii, Priit ja Armin – püsti! Tõusete püsti?

Kui on sellised nagu teie viimases raamatus raha väljapeksvad mehed, siis tõuseks küll.

Siis vist tõuseks, jah (naerab). Lapsele ei tohi sisendada, et kusagilt tulevad korraldused ja me täidame neid nii, et ei mõtle ka. Kui kõik tõusevad su ümber püsti ja sa tõused samuti – see on juba massile allumine. Kuhu su enda mõtlemine jäi?! Kõik ostsid aktsiaid – ma ka ostsin!

Huvitav, milline on teiesuguse mehe maailmavaade?

Ma ei tea, kas mul ongi kindlat maailmavaadet. Olen ikkagi suhteliselt juhuslikult sattunud majandust õppima, ja sealt on ainult üks samm ettevõtlusesse. Mu elus oli üks hetk päris oluline valikukoht, kas esimesel või teisel kursusel, kui istusin Hansapanga põhiomanike ees töövestlusel, ja teine valik oli aktsiaselts Dunker, kes oli veini ja suhkru ja muu maaletooja, noor ärikontor, kellel ei olnud piire. Nii seal öeldigi – katsuge raha teenida! Tegin otsuse, et lähen Dunkerisse.

Sest pank ütleb: «Nüüd kõik püsti!»?

Ju siis mingi sisetunne hoiatas, et pank on liiga suur asutus oma kindlate reeglitega. Erafirma tõotas rohkem põnevust ja tegutsemisvabadust.

Samas olnuks panga leib küllap kindlam kui Dunkri oma?

Sa saad algul kindlasti suure hooga minema. Aga sa lähed süsteemi sisse. Kõigepealt see süsteem kingib sulle midagi, mille üle sul on jube hea meel, et ahaa, olen tõesti kõva mees, sain oma kontori ja arvuti ja kõrgelt aknast on lahe alla väikeste sipelgate peale vaadata. Aga teises kohas hakkad ise mõtlema, et ahsoo, raha tuleb hakata tegema… Millest? Mismoodi? Mida oleks selleks vaja? See väljavaade oli minu jaoks huvitavam.

Isegi seda, et väiksem firma on seotud riski ja kõrbemisega, ei suutnud pank üles kaaluda?

Aasta oli siis 1992 või 1993. Tulin sõjaväest, õppisin natuke majandust. Elasin ikka nõukogude rublamentaliteedis, kus raha ei omanud liiga suurt tähtsust. Nõukaaja lõpus mõtlesin, et lähen tehnikumi, õpin ära telekate ja videomakkide parandamise, sest need lähevad kogu aeg rikki, ja nende parandajad muudkui teenindavad inimesi, teenivad raha – niimoodi elangi. Et äkki õnnestub Žiguli osta ja väike korter, abiellun, ja kui telekad kunagi väga untsu lähevad, siis õnnestub ehk ka kunagi suvila muretseda – lihtne perspektiiv. Ning korraga sai kõik see läbi. Eesti sai iseseisvaks ja muutus turumajanduslikuks maaks. Ma ei olnud selleks valmis. 1980. aastate lõpus oli meie hulgas päris palju ärikaid, ja ma ei saanud aru, mida nad teevad, et miks mingid kantud välismaa tossud võivad nii ihaldatavad olla.

Kuidas teist ühtäkki kapitalist sai?

1993. aastal tulime kolmekesi [koos Indrek Prantsi ja Sven Mansbergiga] palgatöölt ära ja lõime oma firma.

Ja ära tulite seepärast, et…?

Tekkisid lahkhelid meie palkade baasil. Me lihtsalt arvasime, et väärime natuke rohkemat. Ja omanikud kapitalistidena näitasid kohe, kuidas kapitalist peab käituma: mis, kurat, te tahate palka juurde? Minge kuu peale! Väga hea õppetund. Skafandrid selga ja läksimegi kuu peale.

Kas ise teha on teine tera kui kedagi teenida?

Jah, aga selle küsimuse helgema pooleni kulus mitu-mitu aastat. Et tajuda, et nii meeldib rohkem. Kui sa ei allu suurele süsteemile, vaid istud kolme-nelja-viiekesi koos ja langetad otsuse, milleks kulub teinekord ainult poolteist minutit. See on väga hea tunne.
Meil oli kunagi Smarteni algusaegadel rootslasest meievanune praktikant, pisut igavese üliõpilase tüüpi. Tema esimesed küsimused puudutasid kohvipauside kellaaegu ja küpsiste eest maksmise korda – asjalikud küsimused. Peamiselt kirjutas ta oma kursusetööd, mille pealkiri oli «One Minute Decision Makers» [«Ühe minutiga otsuse langetajad»]. Tema jaoks oli see täiesti uus maailm, et mingid noored tüübid saavad näiteks koridoris korraks kokku ja langetavad käigu pealt otsuse. Rootsi ärikultuuriga on selline käitumine eriti šokeerivas vastuolus. Tänu praktikandile mõistsime ise ka lõpuks millisteks trumpideks kiirus ja paindlikkus osutusid. Me ei pidanud kunagi ülemuse poole kirjaliku ettepanekuga pöörduma, nagu korporatiivmaailmas tavaks. Ma ei ole sellises maailmas ise sees olnud, aga meil on olnud partneriteks mitmed globaalsed suurettevõtted. Seal kulub palju auru megastruktuuri enda ülevalhoidmisele. Aeg-ajalt rendivad nad teatri või kontserdisaali ja siis etendavad energilised ülemused lavalt täiesti uskumatut šoud, ühendades Eino Baskini ja Adolf Hitleri esinemisoskuse. Paari tunni möödudes naasevad töötajad uuestisündinutena oma töökohtadele ja võitlus jätkub.

Äkki Eesti edu sellele tuginebki, et meil on need minutilised otsused olnud võimalikud?

Arvan, et see on üks edu osa, ja mitte ainult ettevõtete tasandil. Kui vabariik oli noor, siis juhtisid seda ka 30-aastased ministrid, ja nad tegid ka nii (lööb nipsu) otsuseid, hoopis teistmoodi kui väljakujunenud demokraatiates. Täna läheme aeglasemaks, see on selge, ja loomulik.

Miks see on loomulik?

Sest nii paljud asjad on ära otsustatud, süsteem on nii palju valmis. Kui sa 1993. aastal alustasid, oli sul ees pärand nõukogude aja rahvamajandusest ja peaaegu iga asja oli võimalik ning sai paremini teha.

Kust te oma äriideed saite, et teeks näiteks seda või toda?

Hakkasime hulgikaubandusega pihta, ehitasime seda kinnisilmi üles viis-kuus aastat enne, kui tekkis hingetõmbepaus, et midagi võiks veel teha. 1998. aastal istusime maha ja purskasime ideid. Üks neist oli Säästumarket – õigemini, discounteri kett. See Eestis puudus. Käisime ringi, uurisime, mismoodi on kaubandus mujal arenenud. Saksamaa Lidl ja Aldi, väikesed poed, mis müüvad väga odavalt kitsast sortimenti, olid meie eeskujud. Tundsime, et Eestis on aeg küps. Kõik tahtsid teha ilusaid supermarketeid, kus on lahtilõigatud ja viilutatud liha, aga kõige hinnatundlikumale tarbijaskonnale ei olnud suurt midagi. Ning väga sobival ajal tuli 1998 ka esimene majanduskriis. Ideaalne sünniaasta Säästumarketile.

Kust te selleks tohutud investeeringud võtsite?

Ma ei ütleks, et tohutud. Ehitasime esimese väikese poe, alla tuhande ruutmeetri, kus oli vähe tehnikat, vähe töötajaid ja väike sortiment, alla tuhande artikli (tavalises supermarketis oli 5000-6000 , nüüd on juba mitukümmend tuhat). Meie lähenemine tekitas kohe hulga võimalusi asju odavamalt ajada.

Säästumarket pole siiski kuigi glamuurne äri…

Mind ei ole glamuur kunagi huvitanud. Mind on kutsutud naistepesu- ja meelelahutusärisse, et seal on glamuur. Siis istud seal osalt sulle kuuluva ööklubi nurgas omaniku laua taga, jood kõige ägedamat šampust ja plekid kahjumit kinni. Ma ei saa sellest aru. Mulle ei ole seda vaja. Ma võin tõesti pigem peldikupaberi rulli toota, kui see on hea ja õige ettevõtmine.

Aga üks hetk tegite Säästumarketiga lõpu. Miks?

Pakkumine oli nii ahvatlev, tõesti. Ja me ei olnud tol hetkel suurt raha üldse näinud. Algul kaasneb [suure rahaga] mingi eufooria. Oht on ära pöörata. Tuleb hoida pöialt, et see võimalikult ruttu ja väikeste kadudega mööda läheks. Siis tuled tavalisse ellu tagasi, viskad oma Rolexid sahtlisse ja hakkad raamatuid lugema.

Paljud peavad äri siiski oma lapseks. Kas kahju polnud müüa?

Muidugi oli. Aga ahvatlus oli nii suur. Mis seal salata, algusest peale arvestasime – kuna globaalses kaubanduses valitsesid ülevõtmisetrendid – , et kui hea asja üles ehitame, siis tuleb kosilasi suhteliselt kiiresti. Ja tuli ka.

Mis motiveerib pärast edukaid tehinguid edasi vaeva nägema ja rügama?

Ma ei ütleks, et see on rügamine. Ma teen ikka seda, mida tõeliselt tahan. Kui mulle sajaks pähe näiteks miljard eurot, arvan, et ma ei muudaks kuigi palju. Lihtsalt üks uus jama oleks kaelas: mida selle rahahunnikuga peale hakata.

Raamatus «Hea firma» kirjutate, et mida vähem raha, seda parem, sest raha suurendab üksnes nõudlust. Järelikult tuleks too miljard viia Viru keskusse ja seal veekahuriga puruks lasta, nagu te raamatus tehti.

See oleks väga šikk! Aga ratsionaalsem oleks kasvõi riigieelarvesse annetada. Saaks silla Saaremaale, tee Tartusse ja EKA hoone valmis.

Te kogute kaasaegset Eesti kunsti ja jagate seda laiali. Miks?

Ma ei jaga laiali, vaid panen need tööd välja avalikku ruumi, näiteks lastehaiglasse. Kunst ei pea olema ainult näitustel, muuseumiarhiivides ja keldrites. Eriti kaasaegne kunst. Ta elab ju praegu siin koos meiega. Ta tahab kõneleda justnimelt nüüd, mitte saja aasta pärast rikkurite oksjonitel.

Kas teete seda osalt sellest, nagu räägitakse, et kui inimesel on elus hästi läinud, tekib tal vajadus ühiskonnale midagi tagasi anda?

Et seda tunnistada, peaksin arvama, justkui oleksin ühiskonnast midagi ära võtnud. Et olen varas ja nüüd tulen ja panen piinlikust tundes midagi tagasi. Ma ei tunne midagi säärast. Kas Säästumarket oli ühiskonnale halb asi?

Ei. Aga mõtlesin seda, et kui on hästi läinud, siis…

…jaga oma õnne ja kordaminekut.
Ma ei tunne mingit kohustust. Teen seda vabast tahtest, ma ei kalkuleeri karmavõlgadega, et pean kaks lasteaeda veel korda tegema, siis on kõik balansis ning võin jälle Maseratiga Hispaaniasse põrutada ja seal lulli lüüa nagu hing ihaldab. Mu hing ei ihalda selliseid asju.

Kas ärimehena on te südametunnistus täiesti puhas?

(Mõtleb sekundi.) On küll.

Tartus lugejatega kohtudes rääkisite loo, kuidas pidite kord majast välja tõstma pere, kes oli käendanud laenu, mida tolle pere tuttav oli teilt võtnud. See oli karm otsus, aga samas ei ole ühtegi põhjust teid selle eest hukka mõista, et too pere oli ise endale tolle olukorra tekitanud.

Jah, ütlen ausalt, seda otsust polnud lihtne teha. Sest sa räägid reaalse inimesega tema enda kodus, sa näed, et maja on pool sajandit vana ja sina oled see, kes tuleb ja ütleb, et näe, sa kirjutasid sellele käenduslepingule alla, see on sinu allkiri. «Jah, aga ma ei uskunud, et asjad niimoodi võiksid minna, et mu oma sugulane niimoodi meid haneks veab.»

Arvan, et vähemalt kolmandik inimesi ütleb siinkohal, et kuradi ärimehed.

Jah, kindlasti. Aga neil tasub ära vaadata üks film, «Jelena», mis oli ka PÖFFil kavas. Seal on kaks leeri. Üks on vana ärimees, edukas ja asine, kes on võtnud uueks naiseks proua, kes on teda kunagi põetanud. See proua on majanduslikus mõttes pärit hoopis teisest kihist – ta on tavaline medõde. Tal on poeg naise ja kahe lapsega, kes elavad kitsastes oludes, neil pole tööd, aga nad elavad, söövad, mängivad iga päev videomänge, isa jõuab isegi õlut osta. Intriig algab sellest, et vaene mees tahab juba mitmes kord rikka käest natuke raha laenata. Aga rikas ütleb, et ei, aitab, ta peab ise hakkama saama. Kui sa sügavuti ei mõtle, läheb vaataja poolehoid kohe automaatselt vaestele. Aga kui hakkad järele mõtlema, on rikkal enamasti õigus ja vaesel sageli mitte. Vaesed tapavad lõpuks rikka ära, istuvad tema majas suure LCD teleka ees ja joovad õlut ning mees veel käsib naist: «Kuule, too pähkleid ka õlle kõrvale!»
See on väga mõtlemapanev film: nii lihtne on stereotüüpide ohvriks langeda, et rikas on paha ja vaene on hea. Aga see joon ei ole nii tõmmatud – sama jabur kui keegi väidaks, et venelased on pahad ja eestlased on head.

Kuidas te endas loomeanded avastasite?

Kunagi sai sõpradega bändi tehtud. Aga kirjutamine tuli kuidagi juhuslikult. Reageerisin Delfi romantiliste lugude konkursile. Lugesin neid jutte, need olid kohutavalt imalad ja läilad, nõretavad. Mõtlesin, et okei, ma näitan teile, mis on romantika – puhtalt naljategemise soovist. Kirjutasin lühikese loo, mille pealkirjaks panin «Romantika», et poles kahtepidi mõistmist, saatsin ära ja nad märkisid selle ära. Sealt hakkaski kõik sammhaaval tulema.

Kui saite järsku Tuglase novellipreemia, siis see vist oli nagu lotovõit?

Oligi! Eks see žürii koosseisust olenes. Tol aastal oli zürii esimeheks Andrus Kivirähk. Teine preemia saaja oli Ülo Tuuliku lugu Eri Klasist. Vahva jutuke, mulle väga meeldis.

Millegipärast seda ei mäletata, et tema ka preemia sai, teatakse peamiselt teid.

Võibolla oli siin intriigi rohkem: ärimees hakkas kirjutama. Kui küps kirjanik kirjutab loo, mis saab pärjatud – olgem ausad, siin on palju vähem uudist.

Kui palju andis too preemia enesekindlust, et kirjanduses uut taset rünnata?

Kindlust andis kindlasti, aga mingit kohustust ei tekkinud. Ma ei ole kirjanike liidu liige. Ma vist kardan organisatoorseid kuuluvusi, sest äkki siis mõtlen, et nüüd peab kusagil koosolekul käima ja otsustama või siis kirjutama hakkama, kui tegelikult üldse ei tahakski. See häiriks mind.

Kui sageli olete tundnud eelarvamusi, et olete mingi ärimehest juhukirjanik?

Oleks ma noorem, oleksin selles küsimuses tundlikum. Aga praegu ei ole. Otse ei ole keegi midagi öelnud – võib-olla otse ei öelda? Aga kui arvustusi lugeda, siis ei ole osanud seda välja lugeda, et noh, see on ju ärimees. Seda muidugi mainitakse, aga see on ka mõistetav. Kui sa oleksid trollijuht ja kirjutaksid romaani, siis see läheks ka kella külge.

Mille ajel te kõik järgmised lood ja raamatud olete kirjutanud?

Kirjutamise protsess ise on väga põnev. Viimasesse raamatusse oli nii huvitav otsida kõiki neid erinevaid killukesi, samal ajal jälgida mis enda pea sees õitsele lööb, mõelda mingi teema enda jaoks selgemaks. Kui oled kontsentreeritud ühele mõttelisele tegevusele, hakkab selle käigus uusi ideid sündima, hakkad teiste ideid tähele panema. Ma ei usu, et ma ise kuigi kõva originaalmõtete genereerija olen. Pigem peitub minus selline tähelepanelik näppaja, võtan siit ja sealt, nagu DJ – lootuses, et keegi pole maailmas neid ideejuppe just niiviisi kokku seganud.
Ma olen üsnagi mõjutatav inimene. Kui ma loen läbi «Sinuhe», olen sellest tükk aega vaimustuses ja kui peaksin asuma kohe kirjutama, võib mu stiil hakata alateadlikult jälgima Mika Waltari jutustamisviisi. Kui esimest raamatut arvustati, siis öeldi, et siin on nagu Vadit, Kausi, Kivirähki, Kenderit, Heinsaart. Ma polnud pooli neist lugenudki. Võib-olla nendes oli omakorda kedagi, keda jälle mina olin lugenud? Igaühes on ju mingid mõjutused.

Kui palju te loete, et impulsse saada ja proffidelt õppida?

Pärast esimest raamatut soovitati mulle sõbralikult, et loe rohkem, see tuleb kasuks. See oli väga hea soovitus. Tollal ma ei lugenud palju. Mul oli ainult tahtmine ja võib-olla mingi andekuse raas. Praegu jõuan lugeda 30-40 raamatut aastas.

Mille järgi valite?

On kindlad autorid, kellelt olen lugenud peaaegu kõike, mis eestindatud. Fowles, Vonnegut, Bukowski, kaasaegsematest Ian McEwan, Philip Roth, Daniel Kehlmann, Michel Houellebecq. Venelastest on Dovlatov lemmikuid, vanadest klassikutest Tšehhov, kelleta ei saa üldse. Tema jutuke võib olla poolteist lehekülge pikk, aga see on nii terviklik, kõik on silme ees. Loen ka asju, mis ei ole ilukirjandus. Eelmisel aastal heas mõttes maadlesin ühe paksu raamatuga darvinismist. Süübisin evolutsiooni tänapäevasesse käsitlusse, et aidata lahti mõtestada elu olemust. Olen lugenud Richard Dawkinsi «Isekat geeni». Päris mitmeid keskkonnateemalisi populaarteaduslikke teoseid. Samuti eetikast. Praegu loen Schweitzeri «Kultuuri ja eetikat», seal on peatükke, mis on sada aastat tagasi kirjutatud, aga kui võtta kaane pealt autor ära, on tunne, et keegi kaasaegne kirjeldab seda, mis praegu maailmas toimub. Elu kulgeb spiraali pidi, paljud asjad korduvad. Eesti autoritest armastan väga Mehis Heinsaare novelle.

Ettevõtte tegemine ja raamatu kirjutamine on ses mõttes sarnased, et tuleb rahuldada rahva teatud vajadusi ja rahvale midagi anda. Mis on nendel kahel tegevusel teie jaoks vahe?

Täna vaatan ettevõtmiste peale teistsuguse pilguga kui 20 aastat tagasi. Kui plaanime nüüd uut ettevõtmist, siis küsime, miks seda oleks vaja ka mitteomanikele. Omanik võib väga lihtsa vastuse anda: see tõotab näiteks räigelt pappi sisse tuua – kõik! Hakkame narkotsi müüma! Paljud saavad õnnelikuks ka, tõmbavad end umbe ja tantsivad, mis siis, et ainult mõned tunnid. Aga nüüd tuleb ka teine küsimus: kas seda tegelikult on vaja peale selle, et see tõotab kasumlik tulla? Ja samuti tekib küsimus, et isegi kui seda ettevõtet on vaja, kas see on ka hea.
Ma ei ütle, et olen eriline eetik, kes mõõdab ettevõtlust kõlbluse joonlauaga: ehitusmaterjalide müük on jube moraalne, teeme Bauhofi (naerab). Aga näiteks kasiinoaktsionäri minust ei saa, põhimõtteliselt, kuigi see võiks tulus olla. Tubakatööstuse aktsionäri ka mitte.

Aga viinatööstuse aktsionär?

Täitsa võib saada. Aga kui oled aktsionär, peaksid kasumit maksimeerima. Tegelikult ma ei taha, et mu teismeline laps näeks ägedaid reklaame, mis on oma sõnnumitega osaliselt ka tema jaoks timmitud.
Relvatööstusse vist ei läheks, kuigi saan aru, et relvi on vaja. Kuidas sa ikka paljakäsi kodumaad kaitsed. Fast fashionisse ei läheks, sest antud sektori firmad panevad kogu oma loovuse ja andekuse sellesse, et me võimalikult palju ja sageli vahetaksime oma garderoobi, mis ei ole minu meelest hea. Proovisin mõni aeg tagasi elada terve aasta ostmata ühtegi hilpu. Kõik sõbrad teadsid seda ja naersid. Novembrikuus pidin paraku ostma mõned sokid ja aluspüksid, sest tagavara hakkas ära kuluma.

Kui palju erineb praegune ärieetika sellest, kui ettevõtluses alustasite?

(Mõtleb.) Kui vaatame kohtukaasusi, kus on ärid sees, nagu näiteks maadevahetust, siis arvan, et võib olla polegi ärieetika muutunud. Aga laias laastus on tänane äri seaduskuulekam, makstakse makse. Kui läksime 1990. aastate lõpus Lätti ja hakkasime seal oma tütarfirmas kõiki makse maksma, siis tütarfirma töötajad naersid meid välja ja meie autoriteet nende silmis kukkus kolinal kokku. Olime nende silmis lihtsameelsed lollpead. Eestis peeti maksude maksmist samal normaalseks. Lätlased, usun, armastavad Lätimaad samamoodi nagu eestlased Eestimaad, aga Lätimaa ja Läti riigi vahel oli tol ajal suurem lõhe kui Eestimaa ja Eesti riigi vahel. Samas, ma ei ole kindel, et see on eetika küsimus. Võibolla töötab lihtsalt maksuamet meil tõhusamini ja keegi ei viitsi enam susserdada. Kodanikena on see ju lõppude lõpuks meie kõigi huvides, et maksud laekuks. Kui igaüks veidi nihverdaks, oleks tulemuseks midagi Kreeka sarnast. Selles koha pealt on Eesti võrreldes ümbritsevate maadega hästi hakkama saanud.

Te tegelete ornitoloogiaga. Mis kohta linnuvaatlus teiesuguse mehe elus täidab?

See on loodushuvi. Ilma looduseta ei kujutaks ette, kuidas on võimalik ennast inimesena tasakaalus hoida. Mulle on loodus eriti tähtsaks osutunud viimase kümne aastaga. Võib-olla oli üks äratundmise hetk, kui käisime 2004 paari sõbraga Antarktikas. Seal on liike nii vähe, et kui üks neist hävib, siis sureb suure tõenäosusega varsti kõik välja. Looduslik tasakaal sellistes tingimustes on ülihabras. Kui käid ühel saarel, siis pärast seda pesevad kõik oma kummikud puhtaks, et mitte viia kogemata teisele saarele midagi sellist, mida seal kunagi olnud pole. Seal hakkad mõtlema, et kui me oma liigirohkust kogu aeg vähendame, liigume samuti ohtlikule tasakaalutuse punktile aina lähemale. Sellest ühest reisist hakkasin loodusesse teisiti suhtuma.
Ja siis kontrast ka: imetled päev otsa pingviine ja vaalu ja hülgeid, aga päeva lõpus istud laeva restoranis maha, lööd veinid ja peo lahti, sööd grillitud känguru fileed. Siis mõtled, et vaat, sellised me inimesed olemegi…
Ornitoloogia huvi algas kodu lähedal Nõmmel, kui hakkasin koduaias linde tähele panema, kes ei olnud ei tihased, rästad ega varesed. See huvi süveneb tasapisi. Mul on mõned kohad Eestimaal, kus käies on mul binokkel alati kaasas ja linnuraamat taskus.

Ja mis see annab?

Huvitav on neid vaadata oma keskkonnas, neid võimalikult vähe häirides, et millise protsessi tulemusena on ühed sellised ja teised teistsugused, miks nad just nii või naa käituvad. Kui oled olnud mitu tundi ilma inimesteta kuskil poolsaarel ja korraga sinust viie meetri kauguselt tõuseb õhku merikotkas ja siis sekundi pärast teine veel ja sa näed oma silmaga, kuhu nad lendavad ja mida nad teevad. Kuidas merikotkas läheneb kaugelt nagu suur ja raske Boeing, kuidas kajakad hulluvad, kisades oma hääled kähedaks, aga Boeingul on sellest ükskõik, ta maandub rahulikult keset kajakate kolooniat, tangib seal heast ja paremast isu täis ning lendab edasi, justkui kardaks ajaplaanist maha jääda. Kajakatel võivad ju närvid läbi olla, aga selline on elu. Hea õppetund lennufirmadele. Endal hakkab samuti kergem: sööd õhtul oma kanakoibi natuke väiksema piinlikkustundega.

Olete mõelnud, mis rada pidi ise ses maailmas edasi minna?

Ma ei planeeri pikalt elu ette. Kui sõitsin viimati Tallinnast Tartusse, nägin tee peal nelja autot kraavis ja jäin spetsiaalselt ööseks Tartusse – ma ei tahtnud tagasi sõita, see on hull teekond.
Ma prooviks võidelda seniilsuse ja vanadusega (naerab), teine pool elust on juba tõenäoliselt käes. Prooviks eeskuju näidata oma lastele, olla neile hea arutluspartner.

Aga miks mitte ühiskonnas suuremat rolli võtta? Teis võiks olla potentsiaali rohkemaks.

Äkki see jääb mu tagasihoidliku iseloomu taha. Ma pigem vaatlen kui vaidlen. Minus on paras annus ükskõiksust. Ma leian pea igas asjas midagi naeruväärset ja see segab mul tulihingeliselt millegi eest või nimel tõsimeeli võidelda. Ka ei oma ma piisavaid liidriomadusi. Seepärast ma ei ronigi eesliinile. Hästi oluline on teada enda kohta, mida oled võimeline tegema ja mida ei ole.
Ning ma ei arva, et kui tuleks näiteks mõni poliitik või rahvasaadik ja hakkaks ajama kahanemise ideed, et siis oleks võimalik midagi muuta. Pigem muutuks ta keisri hulluks – praegu just loen Jaan Krossi «Keisri hullu». Seal saab keisri sõber aru, et riiki peaks teistmoodi juhtima, ta kirjutab uue konstitutsiooni, saadab selle keisrile, aga keiser paneb ta vangi. Kuigi sisimas saab valitseja isegi aru, et inimesel on õigus, teeb ta kõik selleks, et sellist «hullu» juttu igavese vaikusega lämmatada. Sest süsteem kukub kokku. Aga uut ja paremat pole kusagilt asemele võtta.

ARVAMUSED

Indrek Prants
sõber, äripartner

Arminiga kohtusin Tallinna Tehnikaülikoolis 22 aastat tagasi, kus õppisime majandusteaduskonnas samal kursusel. Mingist hetkest alates tuli õppimise kõrvalt käia ka tööl ja meie töökohad sattusid lähestikku Tallinna vanalinnas. Trammiga Koplist linna sõites hakkasime rohkem suhtlema ning varsti töötasime ja toimetasime juba koos. Mõne aasta pärast oli aeg küps oma firma loomiseks. Koos kolmanda sõbra Sven Mansbergiga sai ellu kutsutud tänane Smarten Logistics.

Arminis on paras segu kaalutlevat ratsionalisti – ikkagi logistik! –, boheemlaslikku piirideta mõtlejat ning viimastel aastatel üha enam ka maailma saatuse pärast südant valutavat kodanikku. See iseloomustab Arminit ka äris. Talle ei ole rahategemine oluline vaid sellepärast, et oleks rohkem. Pigem püüab ta leida viise, kuidas äri tehes ka maailma paremaks paigaks muuta. Keeruline ülesanne, tuleb tunnistada!

Oleme viimase paari aastakümne jooksul koos läbinud ulja ettevõtlusega alustamise perioodi 1990. aastate alguses, töönarkomaanluse aja 1990. aastate keskpaigas ning uue aastatuhande alguse rahulikuma ja ennast säästvama etapi. Ja seda, mis hetkel käsil, võiks vast nimetada ergonoomiliseks ettevõtluseks: tegeleme sellega, mis tekitab hea tunde ja tundub õige.
Arminil on hea oskus otsida ning ka leida äri- ja kultuurimaailma kokkupuutepunkte. Ja neid tuleb tihtipeale ette vägagi ootamatutes kohtades!

Kaido Ole,
kunstnik ja hea tuttav

Esimest korda kohtusin Arminiga juba päris ammu, mina olin kunstnik ja tema kollektsionäär. Armin tahtis pilti ja mina vajasin raha. Üsna varsti pärast seda hakkasid tal aga raamatud ilmuma, ning siis meie rollid vahetusid: nüüd tegi Armin kunsti ja mina toetasin teda järjest neid raamatuid ostes. Tänaseks oleme tänu andeka Armini produktiivsusele vist enam-vähem tasa.

Mul on Arminiga hea klapp, sest tal on väga hea huumorimeel, ning seetõttu suudab ta ükskõik kui imelikule ideele või mõttekäigule alati adekvaatselt reageerida. Okei, ega me midagi väga hullu pole vist ka proovinud, kuid tunda on, et ta suudab vajadusel kõik n-ö pallid tagasi lüüa. Eks see paistab ka tema raamatutest hästi välja.
Pean ise huumorimeelt ja absurditaju inimestes vaat et kõige hinnalisemateks ja universaalsemateks omadusteks üldse, ning kui mõnele on seda lahkesti jagatud, siis on see minu silmis suur pluss.

CV
Armin Kõomägi

Sündinud 5. juulil 1969
Moldovas

Õppinud Tallinna 43. keskkoolis, Tallinna Polütehnikumis arvutite ekspluatatsiooni ja remonti ning Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimist (lõpetanud 1995)
Töö:
Logistikafirma AS Smarten Logistics nõukogu esimees aastast 2000
Äri- ja juhtimisnõustamist pakkuva OÜ Aconto juhatuse liige aastast 2000
Logistikaettevõtte AS Smarten tegevdirektor 1993–2000
Kaubandusfirma Dunker mänedžer 1992–1993
Raamatud:
«Amatöör» (Pegasus 2005)
«Nägu, mis jäi üle» (Pegasus 2007)
«Pagejad» (Jumalikud Ilmutused 2009)
«Hea firma» (Jumalikud Ilmutused 2011)
Muu loometegevus:
2006 pälvis novelli «Anonüümsed logistikud» (Looming 2005, nr 4) eest Friedebert Tuglase novelliauhinna 2008 valmis novelli «Amatöörid» alusel samanimeline 20-minutine lühimängufilm
2009 tegi koos fotograaf Arne Maasikuga kunstiprojekti «Otsijad» galeriis ArtDepoo
Koos äripartneritega kaasrahastanud Eesti filme kaubamärgi Tugev Tuul Films alt, samuti toetanud Veiko Õunpuu, Kadri Kõusaare ja Marianne Kõrveri mängufilmide tootmist
Osaleb äripartneritega kahe kunstipreemia väljaandmises: Noor Kunst aastast 2005 ja Köler Prize aastast 2011

Elukaaslane Kati, tütar Susann (15) ja poeg Nils Holger (10)

Allikas: Postimees