Anu Hint: silmad tuleb hoida lahti

Eesti Moekunstnike Ühenduse juht Anu Hint alustas oma väikese moesalongiga 1990-ndate aastate keskel. Tänaseks on  tegutsemispõhimõtteid võimalustele vastavaks kohandatud, kulusid hoitakse ohjes ja saadakse väikest tulugi.

Salongi loomine ei olnud Anu Hindi sõnul kuigi keerukas. ”Väikese õmblusettevõtte tootmisvahendid ei ole nii hirmkallid, et alustamine üle jõu käiks.”  Ka ruumid õnnestus kiiresti leida – Tatari tänaval Tallinna linnavalitsuse omanduses olevates ruumides tegutsenud klassiõde kutsus ta endale kaasüüriliseks. Remondi tegid nad ise ja said rendi tasumisega hakkama. Kliendid tulid moekunstniku sõnul peamiselt üksteist soovitades. ”Eks hästi tehtud asi reklaamis ennast ise, ikka mõni sõbranna küsis, et kust said? Ja nii, vaikselt, hakkas kliente tekkima… Kes tuli uuesti, kes tõi oma sõbrad kaasa,” meenutab diainer. Suust suhu leviv reklaam toimib tema sõnul paremini kui ükski teine reklaam.

Individuaaltöö versus masstoodang

Hinnad olid alustaval moesalongil alguses madalad, kuid aasta-aastalt sai neid ka tõstetud.  Kui algul telliti rõivaid igaks elujuhtumiks, siis hiljem juba peamiselt pidulikeks sündmusteks. Firmadele on tehtud teenindusrõivaid, vahel ka firmakingitusi.
”Vabariigi aastapäeva vastuvõtule minejad võiksid küll kõik Eesti kunstnike disaini kanda,”  leiab Anu.  ”See on ka põhimõttena õige, et sellisteks puhkudeks tellitakse Eestist, mitte ei tooda välismaalt. Õmmelda lastud rõivaste hinnad on kallimad kui tavapoespoest ostetud kaup, kuid sageli odavamad siinsetes butiikides müüdavatest esemetest. Individuaaltööd  tehes kulub ühe rõivaeseme valmistamiseks vähemalt kolm päeva, samas kui liinil valmib analoogne eksemplar paari tunniga. Võrreldes muu maailmaga on Eestis individuaalõmblemise hinnad veel madalad. Näiteks Islandil, kus elu on nüüd sama kallis kui Eestis, on õmblemine kaks korda kallim, ka inimeste palgad on muidugi poole suuremad kui siin. ”

Salong võttis kogu tähelepanu

Töötajaid oli salongis kolm. ”Ega nii väikesesse ruumi rohkem oleks mahtunudki, igaühe jaoks 10 ruutmeetrit, nii nagu on ette nähtud,” selgitab ta. Kui tellimusi tuli rohkem, pakkus Anu töid ka koduõmblejatele või allhankefirmadele.

Kui loodi Tallinna linnavalitsuse stardikapitali fond, siis küsis moekunstnik sealt tuge. ”Selle raha eest sain veidi inventari juurde, ostsin arvuti ja mõned kergemad õmblusmasinad äravarastatud masinate asemele. Remontisin ka tööruume. Taotlusprojekti tegin ise, see ei olnud eriti keeruline, kalkulatsioonide tegemisel sain abi raamatupidajalt,” räägib Anu.

Kui kogu tähelepanu oli salongil, et töö sujuks, torud remonditud ja masinad korras, siis sel ajal loomingule eriti palju aega ei jäänud. ” Suuremad loomingulised puhangud jäid ikka Tallinna Moemajas ja hiljem Enelini firmas töötamise aegadesse – ilmselt rahmeldasin end siis tühjaks. Salongis loodu oli ju rohkem praktiline ja klientide soove arvestav. Iga klient ootas küll kunstnikult mingit nippi, kuid midagi röögatut ju tavaliselt ei tellita. Moekunstnik peab eelkõige tellijale mõtlema ja tegema enamasti kantavaid asju.”
Viimasel ajal on Anul õnnestunud osaleda mitmetes turgutavates töötubades ja meistriklassides. Nendes õpib uusi tehnikaid, saab katsetada ja koostöös teistega meeldivalt aega veeta ning hiljem midagi praktiliselt rakendatavat välja töötada.

Eesmärk tuleb ise tekitada

Salong töötas väikeste tõusude ja mõõnadega üheksa aastat. ”Hindade tõustes jäi tellijaid vähemaks, töö oli muutunud rutiinseks ja sisemisel sunnil läksime kõik kolmekesi edasi õppima. Tundsin, et on õige aeg oma töökorralduses midagi muuta. Andsin salongi ruumid ära, leidsin linnas koha, kus proove teha ja koduõmblejate abil sain edasi tegutseda. Püsiklientuur, kellega on tekkinud hea ja usalduslik suhe , on jäänud, lisaks pruudid, vastuvõtukleidid.”  

Kunstnik korjab pidevalt endasse muljeid ja visioone, pildistab ja visandab – nii koguneb ideepank. Anu räägib, et eriti inspireerivalt mõjub talle looduses viibimine: värvid, faktuurid, pinnamoodustised. Samuti peab ta lugu erinevate rahvaste põliskultuuridest ja rahvariietest. Midagi põnevat nähes mõtleb ta alati sellele, kuidas saaks seda oma loomingus ära kasutada.

Ideid aga saab realiseerida siis, kui on kindel eesmärk, mille jaoks midagi luua. ”Eesmärk tuleb ise tekitada, teha mõni näitus, osaleda moedemonstratsioonil – nii suunad oma energia mitte ainult igapäevasele tegevusele. Seda on väga vaja, muidu muutub töö üksluiseks.”

Anu Hint arvab, et oleks ka ateljeed kauem edasi pidanud, kui juba sel ajal oleks olnud vaheldust kursuste näol.  ”Vajan mõlemat, et tasakaalus püsida: igapäevatööd ja loomingulisust tasakaalustamiseks ja virgutamiseks.”  Loominguline rahulolu tuleb läbi ühiselt korraldatud ürituste, majandamiseks vajalik sissetulek läbi igapäevase töö.

Vastutustundlik mood

”Siiani on olnud moekunstnike peamine eesmärk raha teenida: disainida ja toota aina rohkem. Arvan, et tänapäeval võiks moekunstnike tegevus olla vastutustundlik, mitte ei tegeldaks pidevalt uue moe pakkumise ja uute nippide väljamõtlemisega. ” Anu Hint soovib, et ka moekunstnikud läbi oma tegevuse toetaksid inimeste omavahelist mõistmist. ”Tahaksin näha moedemonstratsiooni või kaubamärki, kuhu on koondatud rõivamudelid kunstnikelt üle maailma ning kõik oleks omavahel segatud. Kogu see ettevõtmine oleks suunatud inimeste üksteisemõistmisele. Elame ju kõik koos ühel väikesel planeedil, mida oleme juba kõvasti oma rumaluse ja ahnusega kahjustanud,” avaldab kunstnik oma unistuse.

Soovitused:

•    Tänapäevasel ületootmise ajal peab leppima vähemaga. Kui ainult tööd rabada, ei teki mingit arengut.

•    Tuleb hoida silmad lahti: mõelda, vaadelda, lugeda. Omanda  pidevalt uusi teadmisi, õpi juurde uusi oskusi.
Õpib ka läbi vigade – ei tohi karta katsetada ja proovida.

•    Hoia kontakte kolleegidega, suhtle, vaheta mõtteid, jaga informatsiooni. Koostöös sünnivad alati parimad asjad.

•    Ei tohi unustada vastutust. Täiskasvanud vastutavad nii oma laste, õpilaste kui tulevaste põlvkondade eest.